Aare Peerna Sõiduriist on mul Rootsi oma, käin sellega Tartust Reola Gaasis tööl. Minu ristiisa ongi Reola Gaas, kes spondeerib mind. Sellisest üritusest lihtsalt peab osa võtma. Mõnikord sõidan tööle kah väikese ringiga ja kui lähen, siis ikka nii, et nina otsast vesi tilgub kohe. Koju samamoodi, siis kohe duši alla ja… väga mõnus on niimoodi. Täna sõidan 61 kilomeetrit ja kah täie auruga. Toomas Visnap Vormi kohta küsige lõpus, siis saan kiita. Samade rõivastega käisin ka jooksumaratonil – taskuid on palju, saab igasuguseid asju kaasa vedada. Kiivri asemel oli siis küll müts – kes see loll ikka kiivriga jookseb! Aga selle kiivriga olen sõitnud kõik rattarallid. Olen kukkunud ka, peab küll. Ettevalmistus on kesine. Iga aasta mõtlen, et lõpuni ma ikka sõidan, kas või matkan. Olaf Suuder Üldse pole ette valmistanud. Ratas sai ostetud paar päeva tagasi. Eks ma tean oma vormi, kuigi rattasõit on spetsiifiline asi ja siin tuleb grupis sõita. Päris seda ma ka ei arva, et Riia mäel katkestaks. Kui lõpuni ei jõua, ei juhtu ka midagi. Olen ise lõunaeestlane ja siin on tuttavad koduteed. Kui jõuan sõita Põlvasse, siis võin sinna jääda veetma pühapäeva õhtut. Kui jõuan Kanepisse, siis sinna. Janek Eriksoo ja Kahro Paulson See on nõukogudeaegne jalgratas. Oleme vähe kokku harjutanud: neli korda sõitmas käinud. Mägedes on tandemiga raskem sõita, sileda peal see-eest kergem. Võtame oma tempo sisse, üks juhib, teine vahetab käike ja nii läheme, plaanime nelja-viie tunni vahele jõuda. Kahekesi on ikka hea, pika tee peal saab juttu ajada – naistest rääkida, teineteisele anekdoote jutustada… Peep Post-Tiidor ja Rasmus Jukk Me oleme iga aasta ilusad. Eesmärk on saada viimane koht, aga see on erakordselt raske, sest peab nii kaua ratta seljas olema. Mingit auhinda ei oota, endal on lihtsalt hea tunne, kui viimase koha saame. Ei saa ju latti allapoole lasta. Trenn on kõva kümme meetrit. Nii palju, kui stardini sõidetud sai. Piboga on vähemalt ilusam kukkuda. Kavatseme vahelduva eduga vedada üksteist. |
