|
 |
28.04.2008 00:01 Mari-Liis Hüvato, Tartu Postimees Milleks minna koeraga niisama metsa jalutama, kui saab ka lõbusamalt? Vooremäe männimetsa vallutas päikeselisel laupäeval pea poolsada koera koos omanike, kaasaelajate ja orienteerumiseks kaasa võetud meestega. Just, enamasti naissoost koeraomanikud olid igaks juhuks laupäevasele kevadkoerusele ka mehed kaasa võtnud, et mitte ise metsas ära eksida. Nimelt ei jalutanud nad metsas niisama sihitult ringi, vaid pidid kaardi järgi orienteeruma, neljas kontrollpunktis tuli neljajalgsetel seiklejatel aga täita mitmeid kaelamurdvana näivaid ülesandeid, mis tegelikkuses polnudki nii rasked. Otsetee tundmatusse Kas aga iga kord tasub usaldada kaarti mehe kätte? Vist mitte. Nii istus ühe kontrollpunkti juures üks õnnetu naisterahvas oma koeraga, aga koer ei saanud ülesannet teha, sest mees, kelle käes oli kontrollpunktis registreerimiseks vajalik SI-pulk, oli valinud «otsetee» ja kaduma läinud. Tüki aja pärast paistis küll põõsastest üks eksinud ilmega meesterahvas – selgus, et ta oli ise ka ühe kontrollpunkti üles leidnud, aga seal oli jällegi koera vaja! Juhtus aga ka, et koer oli parem orienteeruja kui omanik. Punktis, kus koer pidi kivi peal püsima, kuni omanik tast veidi eemale kõndis, tuhises põõsastest välja vanainglise lambakoer Cella. Täitsa üksi. Tuli ja sõbrustas võõraste inimestega ning tema peremeest polnud kuskil näha. Siis aga oli kuulda ähkimist ja puude varjust jooksis lagedale Cella ähmi täis omanik Mari Tobias. «Kas see on õige punkt?!» ohkis perenaine. Loomulikult on, koer leidis selle ju kaarditagi üles! Hiiglase mõõtu Cellal pole probleemi suure kivi peale ronimisega ja seal kivikuninga mängimisega. Seevastu Jack Russeli terjer Remus on kivist mitu korda pisem, ent Remuski põrkab suurema vaevata kivi otsa. Teised koerad ikka nihelevad kivil veidi ega saa aru, miks nad seal küll istuma peavad, tallinlanna Maria Teng paneb aga oma pisikese krantsi Jasperi kivile lausa lamama ja Jassu püsib seal liikumatult vastu vaidlemata. Jasper saab augustis kaheaastaseks ja perenaine on temaga aasta aega koolis käinud, et kutsi ohjeldamatut energiat taltsutada. Niisama lõbu pärast haukumist pole koolis veel välja suudetud juurida. Karvakera Jasper on aga tubli ja tuleb hobiklassi 24 koerast lõppkokkuvõttes neljandale kohale. Ahvatluste rada Kõige ahvatlevam kontrollpunkt asub mäe otsas. Seal on tokkidega maasse löödud plastpudelid ja pudelite peal lõhnavad isuäratavad viinerid. Koerad peavad pudelite vahel slaalomis kõndima ja ükski viiner ei tohi neid sihist kõrvale ahvatleda. Kui see siiski juhtub, peab slaalomit otsast alustama. Kiharakarvaline retriiver Mustu asub hoogsalt slaalomirada vallutama, aga kui viinerilõhn tema ninna tungib, kisub asi käest ära. Mustu peremees Kalvo Kriisk röögatab küll kõrval «Mustu, ei võta!» aga no katsu sa sellisele ahvatlusele vastu panna! Suurte siseheitluste järel saab Mustu kiusatusest siiski võitu ja jätkab koos peremehega joostes oma teekonda. Selle tandemi tiimitöö oli lõppkokkuvõttes kõige parem – võistlusklassis, kus osalevad koerad pidid olema enne läbinud mitmeid koolitusi, tuli Mustu esimesele kohale. Tiimitöö koera ja omaniku vahel on oluline. Koer võiks ju teha kõike nii, kuis peab, aga kui omanik saab ikka aru, et pudelite pealt peabki kõik viinerid ära sööma, nagu ühel juhul juhtus, läheb asi käest ära. Vähemalt sai koer kõhu täis! Lõbusa ja pingevaba võistluse lõpus said koerad ja omanikud veel lustida viineriviske võistlusel. Võitis see, kelle koer omaniku õhku lennutatud viineri kõige kaugemalt kinni püüdis. Jack Russeli terjer Remus oli igati koostöövalmis, aga no kui peremees viineri ikka täitsa mööda viskab, siis pole midagi teha. Nii jäi Remuse rekordiks viineri püüdmine kahe meetri kauguselt. Koerus • Kevadkoerus on kolmest etapist koosneva koerte orienteerumisvõistluse teine etapp. Talve-, kevad- ja sügiskoeruse järel selgub võistlusklassis karikasarja võitja. Allikas: www.koerus.ee ------------------------------------------------------------------- Arvamus Remmi, segavereline orienteeruja Raplast: Kõigepealt võttis mu inimene mingid asjad kätte ja tahtis jooksma minna. Sõrme ümber oli tal mingi pulgake, mis aga ei piiksunud, nii et läksime paar minutit hiljem. Jooksime ja jalutasime ning jõudsime imelikku kohta. Puude vahele olid mingid ribad kinnitatud ja siis inimene kutsus. No tulin ilusasti ümber puu, nagu tavaliselt peab, siis võttis inimene mu rihma ja jooksis seal niisama ringi. Proovisime uuesti – seekord tulin ribade vahelt. Läksime võidukalt edasi. Siis läksime ja ragistasime natuke metsas ringi, kuni jõudsime ühe kivini, mille peale inimene minu istuma pani ja ise ümber kivi käis – täitsa totakas, noh. Edasi läks asi naljakaks. Inimene tormas nagu peata kana mööda metsa ja ei jaganud ööd ega mütsi. Jooksis edasi-tagasi. Lõpuks saime õigesse kohta. Järgmine punkt – sama nali. Jälle inimene jooksis nagu lollakas. Siis tuli järgmine ülesan-ne – pulgad. Ma käisin sinkavonka ümber nende nagu tavaliselt. Ei saanudki aru, mis neis imelikku või keerulist oli. Inimene pärast ütles, et mingid maiustused olid peal – oleks varem öelnud, oleks kohe ära söönud. Tuli välja, et jäime kuuendaks. Inimene pole rahul, aga no mis tast ikka tahta. Arvab, et ta on laisk ja halb orienteeruja, aga minu meelest oli tore – saigi rohkem joosta Pärast tuli veel vinkut ka püüda. Kogu päev oli lõõmav päike taevas. Lõppu jõudes kaevasin endale jaheda kaeviku, kus püherdada. Allikas: kutsu.ee/koer/remmi |
|||||||
|
