Kas Tartusse mahub 100 jalgpallivõistkonda? Nii enam-vähem korraga nahkkera taga ajama. Mahub ja ei mahu ka. Sel ja eelmisel nädalavahetusel peetav rahvusvaheline jalgpalliturniir Caparol Cup pea nii palju vutisatse siia tõi. Samas on Tartus jalaga pallijatel kitsas. Erinevate jalgpallifunktsionääridega vesteldes on selgeks saanud, et väga tahetakse Tartut näha ka jalgpalli koha pealt atraktiivse ja silmapaistva linnana. Et Tartu ei oleks ainult korvpalli Rock või võrkpalli Pere Leib. Selleks peab aga tahtmise kõrval olema ka võimalusi. Mitte ainult korraldada siin arvestataval tasemel turniire, kuhu välisvõistlejad tagasi tulla tahaksid, vaid võimalusi ka selleks, et Tartu jalgpall ise tasemele tõuseks ja pidevalt pildile pääseks.Ka Caparol Cup oleks võinud olla kaks või kolmgi korda suurem, aga Tartus lihtsalt ei ole väljakuid. Nii madistatakse need matšid põhiliselt Annelinna kunstmurul ja A. Le Coqi spordimajas. Laste asi, võiks öelda, saavad hakkama. Paraku pole ka lastejalgpall kaugelt enam tagahoovimäng. Nagu mainis lasteturniiri peakorraldaja FC Santose treener Hillar Otto, on linnas selleks, et rahuldavalt tööd teha, puudu vähemalt üks täismõõtmeline kunstmuruväljak. Klubide esindajad istuvad iga hooaja eel koos, ragistavad ajusid ja üritavad sättida oma treeninguid nii, et üksteisele ette ei jääks, jagavad baase jne. Aga… ükskõik, kuidas sa ka ei jaga ja säti, otsi ja klapita, ikkagi on vähemalt üks väljak puudu. Treenijaid-võistlejaid oleks kindlasti ka kahe lisaväljaku jagu, kuid see on juba unistus, mille peale juhendajad esialgu mõeldagi ei söanda. Üks teema on see, et jalgpalluritel on kõige keerulisem aeg kevad ja sügis, kui kooliõpilased sisetingimustest välja tulevad ja staadionid hõivavad. Suvi on ses mõttes lahedam. Hillar Otto mõni aeg tagasi tehtud statistika ütleb, et jalgpalli Eesti meistrivõistlustel (täiskasvanud + noored) osales Tartus 66 võistkonda. Kui aga osaled juba Eesti meistrivõitlustel, ükskõik mis liigas või vanuseklassis, eeldab see, et vähemalt 2-3 trenni nädalas tuleb teha. Mängud on tavaliselt nädalavahetusel, seega tulevad treeninguajad kõne alla nädala sees. Tööpäeviti on inimesed tööl-koolis, seega tulevad kõneks vaid õhtused ajad. Kella neljast kümneni treenimisvõimalusi Tartus kõigile 66 võistkonnale praegu kuidagimoodi ei leia. Parimagi tahtmise juures ei mahuta ära. Ei saa öelda, et midagi ei tehta. On tehtud ja linna abiga tehakse. Ent ebapiisava tempoga. Ja sa ei saa nõuda sportlaselt tulemust, kui sa ei suuda teda kolmel korral nädalas treeningubaasiga kindlustada. Nii ei saa lihtsalt tulemustest rääkida. Ja atraktiivsest jalgpallilinnast. Hullemgi veel – treeninguvõimaluste vähesus on juba klubidki omavahel väikestviisi naginasse ajanud. Kui on kitsas, siis on igaüks ikka küüntega enda poole ja tõestamas, miks just tema sportlastele treeninguplatsi parasjagu rohkem vaja on. Jalgpalli arengu koha pealt pole aga teps argument, kellel parasjagu paremad mängijad välja panna või võistkonnad liigatabelites tipule lähemal pulgal paiknevad. Loomulikult tuleb ka rahakotiraudade liigutajaile pidevalt kuklasse hingata, aga vutistaadionid ei kerki vihmajärgsete seentena üleöö. Seniks tasub jalgpalliklubidel sättida oma asjad nii, nagu tingimused lubavad. Annab paigutada nii, et näiteks kasvõi nädalas korra teha jooksutrenn või muud sellist, milleks staadioni ilmtingimata vaja ei ole. Või jõusaal pluss jooks jne. Nii tehakse, aga see eeldab ka kokkulepet, et kõik nii teevad, mitte ei tao rusikaga rinda ja aja tugevama õigust taga. Eeldab lihtsat üksteisega arvestamist. Aetakse ju ühist asja – Tartu jalgpalli asja. |
Kõik tänased
