Ülikoolilinn Tartu ei pea teiste Euroopa ülikoolilinnade taustal
ilmselt häbenema oma teadus- ja õppepotentsiaali pärast, küll aga selle
pärast, et tudengeile taskukohaseim ja praktilisim liiklusvahend
jalgratas on Tartu tänavail nagu sea seljas sadul. Jalgrattakasutajast on Tartus kujunenud pehmelt öeldes kampsunikandjast boheemlase kuvand, liialdamata võib neid inimesi aga kõrvutada traumapõlglike trikitajatega skeitpargis. Kui lumi järgmisel nädalal taas tänavatelt kaob, kargab velokultuuri armetu seis kõikjal taas näkku. Kihk ja tarve jalgrattaga punktist A punkti B sõita on, aga valdavalt on see sõit keeruline, ohtlik ja tülikas. Tartu Postimees püüdis uurida rattasõpradelt, enamikus tänaseilt praktikuilt, kas ja kuidas võiks hakata jää liikuma ning kas tõepoolest on rattateede ehitamise rong poolikult kavandatud tänavavõrgu tõttu juba lahkunud. Mart Hiob Linnaplaneerija Ikka nutma. Teid on vähe ja need pole järjepidevad. Kui tahad saada ühest kohast teise mööda rattateed, siis see ei õnnestu: vahepeal tee katkeb. Rattateede arendamist pole peetud Tartu liikluses esmatähtsaks, kuid ma ei arva, et oleks väga raske või võimatu rõhuasetust muuta. Äsja sadanud lumi on kujukaks illustratsiooniks sellele, et Tartu tänavail on ruumivaru jalgratastele küllalt. Tänavaäärtesse kuhjatud hangede tõttu on tänavate laius kahanenud kohati poole võrra, aga autoga liigelda saab ikka. Selgelt tuleb välja, kui valesti on teed ehitatud ja kui palju on ülejääki. Paraku on seni eelistatud põhimõtet, et autoga peab saama igal pool sõita teatud kiirusega, kusjuures see pole sugugi igal pool ainult 50 kilomeetrit tunnis. Sõidutee laius peakski olema selline, nagu me praegu Tartus näeme. Igal pool ei pea saama sõita viiekümnega, ammugi seitsmekümnega. Lumerohkel ajal oleks muidugi paratamatu, et seal, kus on harilikult rattarada, on hanged. Ei saa nõuda, et kõik rattateed on aasta ringi avatud. Lõppude lõpuks nõuavad jalgrattateed autoteedest palju väiksemaid kulutusi. Tartu võiks seada eesmärgiks, et ratturid jõuaksid autodega vähemalt võrdsesse olukorda. Paraku on ka linnavolikogu liikmete valdav enamus ilmselt veendunud autokasutajad. ------------------------------------ Ilmar Part Ühendus Jalgrattalinn Tartu Edasiminek rattateede rajamisel ajab küll vahel nutma, see on niivõrd vaevaline. Selle peale, mis on praegu olemas, ei oska ei kurvastada ega naerda. Mingi areng on nagu olnud, aga suurte tegudeni pole tänini jõutud. Eelmisel aastal valmis Tartu liikluse arengukava, kuhu on kirjutatud rattateede võrgu ehituseks 30 miljonit krooni aasta peale järgnevate aastate jooksul. Ootan, et linnavalitsus selle heaks kiidaks, sest selle arengukava elluviimine tähendaks väga suurt hüpet edasi. Praegu on ju kümme miljonit krooni aastas kõnni- ja rattateede peale kokku. Rattaliiklust pole väga mõõdetud, aga on selge, et need suunad, kus on kõige rohkem autosid, on olulisimad ka jalgrattureile. Lähte- ja sihtpunktid on ju samad. Seega tuleks eeskätt arendada põhisuundi. Hiljuti olen vaadanud, et eriti kehvake on liikuda rattaga kesklinnast Narva sihis. Lahendused linna servas pole nii olulised kui kesklinna lähedal, kus liiklus on mõistagi tihedam. Ma ei arva, et normaalse rattateede kujundamise rong on lootusetult läinud. Ruumi on. Küsimus on selles, kuidas seda jalakäijate, ratturite ja autode vahel jaotada. Senine praktika on olnud anda järjest rohkem ruumi autodele ja siis tõdeda, et teistele enam ruumi pole. Võib olla valulik hakata autodelt ruumi natuke tagasi võtma ja andma rohkem kergliiklejaile. Aga kui lõppeesmärk on kergliikluse osakaalu suurendada ja autode osakaalu vähendada, on selline otsus paratamatu. ------------------------------------ Raul Eamets TÜ majandusteaduskonna professor Rattateede võrku ei näe ma Tartus kuskil. Need üksikud jooned, mis siin-seal linnas asfaldile on joonistatud, ei tekita mingisugust võrku. Olen arvamusel, et tõelise rattateede võrgu arendamine on tahte küsimus. Ega mujal maailmas, kus viimastel kümnenditel on edukalt rattateid tehtud, pole hakatud maju lammutama. Ja ega rattateed pea igale tänavale tegema, tähtis on see põhimagistraalidel. Samas ei saa rattatee olla ka mingi suvaline asfaldile veetud jutt, mille kõrval on rattamärk. See peab olema selgelt ja loogiliselt eraldatud tsoon, kus autod ei sõita ja jalakäijad ei kõnni. Kui räägime mahutamisest, siis kui Riia mäel on kõnnitee joonega kaheks tehtud, siis järelikult see tee sinna mahub. Saab küll, kui tahta. Mina sõitsin rattaga Tartus väga aktiivselt ja iga ilmaga kümmekond aastat. See periood sai läbi umbes kümme aastat tagasi, sest hakkasin autoinimeseks. Küll mitte seetõttu, et rattaga liiklemine oleks muutunud kuidagi eriti ohtlikuks, vaid mugavusest. Samas on selge, et rattaga liiklemine pole Tartus kaugeltki piisavalt turvaline. Kindlasti ei tohi teha sotsiaalset eksperimenti: paneme inimesed ratta selga, loeme laibad üle ja siis hakkame põhjendama rattateede vajalikkust. Tartu kesklinnas võiks järgida muu maailma eeskuju. Kesklinn tehakse jõuga autodest puhtaks, ehitades autodele parkimismajad. Tartu kesklinnas pole tarvis autoga õiendada. Oeconomicumist ülikooli peahoonesse ei pea sõitma autoga. Praegu on Tartu autolinn, kogu liiklus on kujundatud autode järgi. ------------------------------------ Tarmo Ladva Kunstnik Mõlemad vastusevariandid oleksid liiga äärmuslikud. Nii masendav olukord pole ja nii pessimistlik ma noore mehena ka pole, et istuda tänava äärekivile, võtta peast kinni ja hakata halama. Midagi väga rõõmustavat muidugi pole, aga kümnepallisüsteemis võiks panna hindeks viis. Oleme kusagil poole peal – midagi on ju siiski olemas. Viimased paar aastat olen olnud seotud Valgaga ja sealsest kogemusest võin öelda, et on linnu, kus olukord on veel halvem kui Tartus. Elus on ju palju tähtsamaid asju, aga siis hakkab keegi rääkima jalgrattateedest. Tartus on rattateid selgelt vähe. Kui võtame näiteks Emajõe ääred, pole neid üldse. Annelinna saab rattaga küll juba päris hästi, kui minna üle Turusilla. Seda, et Tartu tänavavõrk on rattateede kahjuks lootusetult välja kujunenud, ma ei usu. Määrav on hea tahe. Ise tunnen end Tartus jalgratta seljas kaunis kindlalt, sest ma oskan enda eest seista, oskan liiklusolukordi hinnata. Aga panna oma lapsele kiiver pähe ja liiklusse lasta, see küll turvaline ei tundu. ------------------------------------ Anneli Kannus Tartu Tervishoiu Kõrgkooli rektor Ei aja naerma ega nutma, set Tartus ei olegi ju rattateede võrku. Teed, mis pidevalt katkevad ja turvaliselt ühest punktist teise ei aita, panevad mõtlema, kas peaks ehk vahepeal õhku tõusma. Sellised teed ei moodusta võrku. Kui ehk suvi välja arvata, näib rattasõit Tartus olevat hea selleks, et adrenaliini saada. See on suhteliselt ohtlik. Nädalavahetusel julgen küll linnas sõita ka lastega. Teiseks tekib igal kevadel ja sügisel rattaga asju ajades küsimus, kus ratast hoida. Turvalisi rattaparklaid on ju ka vähestes kohtades. Lõunakeskuse all saab vist rattaid tasu eest hoida, aga Annelinnas või kesklinnas ei tulegi mulle sellist kohta ette. Omaette teema on rattateed linnast väljuvail suundadel, kus tahaks rattaga sõita lihtsalt trenni mõttes. Kui tahame, et Tartus elaksid terved inimesed, oleks igal juhul vaja mõelda ka harrastussportlaste peale. ------------------------------------ Sakari Neuvonen Tartu Kõrgema Kunstikooli tudeng Naerma ja nutma. Mõlemat halvas mõttes. Mul on kogu aeg rattaga sõites tunne, et olen liikluses ülearune. Pean enda ohutuse huvides kogu aeg seadust rikkuma ja kõnniteedel sõitma, aga siis pahandan muidugi jälle jalakäijaid. Olen õppinud Soomes Oulus. Seal on tänavakoristajail kombeks lükata kõigepealt lumest puhtaks jalgrattateed ja alles siis autoteed. Ka Tartus võiks selgemalt teadvustada, et kui osagi autoliiklusest õnnestub asendada jalgratastega, leevendab see oluliselt tipptundide koormust. Rattaga üle Sõpruse silla sõites olen tajunud, kuidas mul on autokasutajate ees selge eelis. Sõpruse sillal on pidevjoonega eraldatud küllalt lai serv, kus saab rattaga kiirelt sõita, samas kui autod ootavad ummikus. Muidugi ei saa Tartus ehitada rattateid täpselt nii nagu Oulus, sest tänavavõrk on pika aja jooksul rajatud absoluutselt ilma mõtteta, et osa inimesi sõidab jalgrattaga. Aga ma ei arva, et Tartus on kõik päästmatult kadunud. Usutavasti sõltub kõik peamiselt ikka heast tahtest. Minu arvates tuleks keskenduda põhimarsruutidele, kus saaks rattaga ohutult sõita. Kusjuures see ei pea alati tähendama kõige otsemat teed. Ohutuse nimel võib ju ka väikese ringiga sõita. ------------------------------------ Elsa Leiten Haridusministeeriumi nõunik Pigem nutma ikka. Kui naerda, siis pigem irooniliselt. Rattateede võrgustik peaks olema asi, mille osad oleksid omavahel ühendatud. Seda ju pole. Ja arusaadavalt on ühendamisega raskusi, sest planeeringuis on keskendutud autoliiklusele ja rattateedele pole mõeldud algusest peale. Mina elan Tammelinnas ja kasutan päris palju seda teed, mis on märgitud Riia tänava kõrvale. Ravila tänavast kesklinna saab kaunis turvaliselt, kuigi üksikud kohad on ebamugavad. Vahepeal ametlik rattatee kaob, jääb tavaline kõnnitee, aga ma pole nii julge, et sõiduteele minna. Ma ei ole süvenenud sellesse, kas kõikjal Tartus oleks võimalik korraliku rattateede võrgu väljaehitamine. Küll saaks teha rattureile suure teene lihtsate ja võrdlemisi odavate asjadega: võtta ristmikelt ära kõrged äärekivid, luua uusi kohti rataste hoidmiseks. |
Kõik tänased
