Kui umbes kümmekond aastat tagasi tõmmati kriips alla riigivara erastamise esimesele ringile, hingasid paljud kergendatult: ärastamine on läbi, algab päris turumajandus. Nüüd saadab edu ärimeest, kes on targem, julgem, riskialtim... Ka kõige skeptilisemad majandusprofessorid ei osanud siis hoiatada semukapitalismi eest. Semukapitalismi kasutatavatest võtetest üks rafineerituimaid on mäng planeeringutega. Formaalselt on planeerimine läbipaistev protseduur. Kõik ühe või teise kohaga (olgu tegu maa, vee või õhuga) seotud huvid peaksid olema nähtavad, kaalutud ja reastatud. Võitjaid peaks olema suhteliselt rohkem ja kaotajaid vähem. Tegelikkuses on mõnigi kord fraasid «planeeringu läbipaistvus» ja «huvide tasakaal» vaid sõnamäng. Parem Tartu mõnele Tartu Postimees lahkas eelmisel nädalal (20.03.) Fortuuna, Paju ja Pika tänava kruntide vahetustehinguid. Linnavalitsuse 20.03.06. korraldusega seadustatud Emajõe, Sõpruse silla, Pika ja Fortuuna tänava vahele jääva ala detailplaneering kehtestab suure (31 ha) ja olulist avalikku huvi pakkuva maa-ala kasutamise reeglid. Kui soovida läbipaistvat planeerimist, siis oleks kõnesolev planeering pidanud jõudma kinnitamiseks volikokku. Sinna ta ei jõudnud ja takkajärele on keeruline hinnata, miks asjaajamine nii käis. Linnavalitsuse istungitel esindab volikogu kas esimees või aseesimees. Kas tema otsustas, et värk ei paku avalikkusele huvi?! Või peeti paremaks planeeringut volikogule mitte tutvustada vältimaks liigset kära? Sest linnavõimu nägemus sellest, mis on «juriidiliselt korrektne», kipub olema mõnevõrra erinev linlaste arvamusest. Kui rääkida huvide tasakaalust, siis konkreetsel juhul annab planeering mõnele omanikule õigusi ja toob raha arvele (võimaldab püsti panna 15 korrusega ärihoone), mõnele seab piiranguid ja tinglikult viib raha taskust välja (annab õiguse ehitada ainult kahekorruselise maja). Kas see on parem Tartu kõigile või ainult mõnedele? Iseenesest pole praegune näide kaugeltki esimene planeerimistrikk Tartus. Ajakirjanikudki on mõningaid silmatorkavamaid rahategemisjuhtumeid torkinud, nii et huvilised otsigu Tartu Postimehe arhiivist. Mädamast mädam Ei taha pikalt arutada Paju, Pika, Fortuuna vm aadressiga maatükkide hinnanumbrite üle, mida nagu mustkunstniku kübarast välja tõmmatavaid jäneseid muudkui juurde tuleb. Tahaksin uskuda, et õige on linnavalitsuse maahinnaarvutus. Ja ärimaa hind sealkandis ongi: 3000–4000 krooni ruutmeeter. Paraku, kuidas sa ka ei pinguta, raehärrade rehkendust ei leia kusagilt, ja see number on hoopis arendaja, Kvintett Kinnisvara OÜ pakkumine. Et vabandage, me ei soovi rohkem maksta! Tartut valitsevate reformierakondlaste vapikuju, liberaalne majandusteadlane Milton Friedman tõestas pool sajandit tagasi keeruliste matemaatiliste arvutustega igale eestlasele juba sajandeid teada tõe. Võõras lauas, kus ise ei pea maksma, pugib igaüks vatsa lõhkemiseni täis. Ja kui läheb maksumaksja raha jagamiseks, siis istuvad ühtviisi võõras lauas nii ärimehed kui ka ametnikud. Nii et tuleb kahelda, kas ärimeeste pakutud hind on linnale parim. Aga ikkagi ei tahaks veel uskuda, et kinnisvarafirmade nimetatud hind on õige. Näiteks Pindi Kinnisvara poolt kirja pandud 10 000 krooni ruutmeetri eest, sest viimastel kuudel on meile sisendatud, et kinnisvara arendajad-vahendajad pumpavad osavate võtetega hindu üles. Küllap seegi number on blufitud!? Aga võta näpust, 23. märtsi Tartu Postimehes nullib linnaametnik Anto Ili kõik need ilusad lootused. Ili arvates tegid ärimehed väga halva tehingu, ostes maatüki, kus äriajamiseks on vaja lammutada paar maja, kuhu planeering kohustab rajama avaliku parkla jne. Et Kvintett Kinnisvara ehmatust kuidagi pehmendada, tuleks talle maadevahetust tehes hoopis peale maksta... See ehmatav mõttekäik paneb asja üheselt paika – asi on mädamast mädam. Ei tea, kas see musta valgeks pesemise katse suutis ühtainsamatki teemaga kursis olevat lugejat veenda, et tegu ei olnud onupojapoliitikaga. Aga äriettevõttele, Kvintett Kinnisvara OÜle oli see negatiivne reklaam. Firma ei saa hakkama talle planeeringuga pandud üsna leebete kohustustega – paarisajaruutmeetrise haljasala rajamisega ja paarikümnele autole parkla asfalteerimisega. Kas ta siis suudabki ehitada veekeskuse, mille basseinis vesi ikka puhas püsib või katus kindel on? Või tuleb rahaliste raskustega võideldes seadmete, tsemendi ja metalli pealt kõvasti kokku hoida? Korvamatu kahju Homme arutab linnavolikogu linna ettevõtluse arengukava aastateks 2007–2013. Selles konstateeritakse, et Tartu ettevõtlus on Eesti dünaamilisimaid ja mitmekesisemaid. Möödas on 1990. aastate algusaeg, mil Tartusse bensiinijaama või hamburgeriputka ehitajat võeti kui imetegijat. Loomulikult on ettevõtlusvaldkondi, mis toetust vajavad. Neid turgutab Eesti riik Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse kaudu, sh turismiäri ja puhkemajandust kümnete miljonite kroonidega. Kui linn tunneb, et siin tegutsevad turismifirmad vajavad ekstra abi, siis palun väga. Las volikogu kehtestab turismiettevõtete toetamise korra ja paneb eelarvesse vajalikud rahasummad tallele. Siis näeb iga ärimees oma õigusi ja on tema otsustada, kas ta neid kasutab või mitte. Ettevõtjate enamik ei vaja äritegemise edendamiseks segaseid maadevahetusskeeme à la Kranich/Reiljan/Jänes. Teema kohta sõna võtnud osapooled (ajakirjanikud, linnaametnikud, volinikud) on ja ilmselt ka jäävad eri meelt selles, kas linn on või pole kahju saanud ja kas tehinguid tehes on linnavalitsus toimetanud omaenese tarkuse või võõra õpetuse järgi. Ilmselt vajab väsinud Tartu vaim välist turgutust nii õiguskantsleri, riigikontrolli kui ka mõne uurimisorgani näpunäidete näol. Aga miski ei korva kaotust, mida linlaste imetlust ja poolehoidu nii maialt nooliv esimene Tartu selle maadevahetusega sai. Samal teemal: Maavahetus Tartus, TPM, 20.03., 23.03., 26.03. |
