Kui mõnele autoga pealinnast Emajõelinna või vastupidisel suunal kulgejale kipub vahel vaimusilmas kangastuma sile neljarealine maanteelint, siis peaks ta tõelusse tagasitulekuks end kähku näpistama. Ja et edaspidi ennast asjatute lootustega mitte kunagi hellitada, tasuks mõttes korrata vana tõde: ära usu enne, kui näed. Sõna on kerge anda, eriti kui selle täitmine alles kusagil mägede taga näib olevat. Kuid kergekeelselt sõna andes tasuks mõelda, kas tegu ka nõnda kergelt järele tuleb. Muutunud lubadused Eelmise valitsusliidu (Rahvaliit, Reformierakond ja Keskerakond) ajal allkirjastas peaminister Ansip teehoiukava aastateks 2006–2014, kus on sõnaselgelt kirjas, et 2011. aastaks ehitatakse Tallinna–Tartu maantee kuni Mäoni neljarealiseks. Kes seda tõe pähe võttis, peab kahjuks pettuma. Praeguses valitsuses on peaminister Ansip jätnud tollased plaanid kus seda ja teist ning koos uute koalitsioonikaaslastega andnud uue lubaduse – ehitada Tallinna–Tartu maantee ainult Koseni. Paraku paneb seegi lubadus kahtlema, sest kuigi valitsus on üheksa kuud ametis olnud, ei ole siiani suudetud paika panna isegi rahastamise põhimõtteid. Siin näib valitsusliidul plaani teoks tegemisel küll mingi salanipp varuks olevat, sest Reformierakond välistab raha võtmise riigi reservist ning on summutanud arutelu otsida rahastamisvõimalusi eurotoetuste kaudu. Ainsa lahendusena peab Reformierakond võimalikuks saada maantee-ehituseks raha üksnes kütuseaktsiisi tõusuga kaasnevatest laekumistest. Ehkki sellest nipist kumab oravate ettenägelikkus tabada ühe hoobiga – aktsiiside tõstmisega – isegi rohkem kui kaks kärbest, on Rahvaliit kategooriliselt säärase kavatsuse vastu. Kui kogu Tallinna–Tartu maantee ehituse raha võetakse ainult aktsiisitulust, kahaneks kohalikele teedele eraldatava raha hulk, samuti jääks rahapuuduse tõttu vähem võimalusi ehitada ja korrastada teisi suuremaid riigiteid. Kaks nahka Lisaks tuli tüüpilise reformierakondliku mõttega välja riigikogu liige Hannes Astok. Tema ettepaneku kohaselt tuleks neljarealise maantee ehitamise kiirendamiseks muuta sõit Tallinna–Tartu maanteel osaliselt tasuliseks. Siinkohal lugejale teadmiseks, et sõites autoga Tallinnast Tartusse ja tagasi, maksab autojuht (keskmine kütusekulu 8 liitrit 100 km kohta) umbes 180–200 krooni aktsiisi. Enne kui öelda, võiks ka mõelda, kas Eesti-suuruses riigis on sel viisil üldse võimalik kiirteed ülal pidada! Kõnealusel maanteel on kogu ulatuses üle 1000 mahasõidu ja ligi 130 ristumist teiste riigimaanteedega – kes on õige otsustama, milliste asulate vahel tasu kehtestada ja milliste vahel mitte. Või on eesmärk koorida maksumaksjalt kaks nahka: esiteks kütuseaktsiisi kaudu ja teiseks veel tasulise teega, sest maantee tasuliseks muutmisel kannaks selle ehituse kulud ikkagi maksumaksja? Rahvaliit on alati olnud seda meelt, et tähtsad riiklikud infrastruktuurid peab ehitama riik. Kogu Tallinna–Tartu maanteed ei ole võimalik ehitada Euroopa Liidu tõukefondide rahaga, sest ELi mõttes ei ole see maantee kogu ulatuses abikõlblik. Küll on aga tõukefondidest võimalik saada vähemalt osa raha, et välja ehitada mõned tähtsamad lõigud ning sillad ja viaduktid. Riigi reservist Teisalt ei saa Eesti vajalike rajatiste ehitamisel lähtuda ainult sellest, mis ELi meelest on abikõlblik. Iga riik peab ka ise riigina käituma ja nii tuleb meilgi langetada otsused lähtuvalt sellest, mis on Eestile oluline ja vajalik. Riigireservi tagavara oli 1. detsembri seisuga 7,7 miljardit krooni, seadus paneb piiri, et 2,5 miljardist kroonist allapoole ei tohi tagavara langeda. Varem on riik reservi korduvalt kasutanud oluliste rajatiste rahastamisel. Näiteks võib tuua Kumu ehituse, kus 395 miljonit laenati rahandusministeeriumilt riigireservist, 180 miljonit saadi Kultuurkapitalilt ja 100 miljonit kinnisvara müügist. Pärnu haigla lõpetamiseks eraldati riigireservist 280 miljonit krooni, koolide ehituseks ja renoveerimiseks eraldati Riigi Kinnisvara ASi kaudu 600 miljonit. Arutamist väärib muidugi see, kas riigireservist saadav raha vormistatakse laenuna, mis hiljem sinna eelarvete kaudu tagasi makstakse, või lihtsalt strateegilise infrastruktuuri objektile tehtud kulutusena. Niisiis on raha Tallinna–Tartu maantee ehitamiseks olemas. Põhjusi, miks ehitada ei saa, võib alati leida, kuid selle asemel soovitan valitsusel eesotsas reformierakondlastega teha riigimehelik otsus ning anda nii vajaliku kauaoodatud tee ehitamisele roheline tuli. |
