Olukord enam hullemaks minna ei saa, ütles peatreener Mati Alaver pärast Tour de Ski'd ja enne lume tulekut Otepääle. Mis siis, et ajakirjandus oli teda lohutanud: olukord on hull, kuid mitte lootusetu. Kuni ühel ööl muutus kõik.
Kopp-kopp-kopp! lõi Alaver eelmisel nädalal Tehvandi alpitoas Jaak Mae ja Andrus Veerpalu uksele: «Mehed, maast lahti, lumi tuli! Pole paha.» Veerpalu ajas end voodist välja ja, nagu sel talvel tavaks, katsus haiget põlve. Pidas endaga aru ja siis ütles: «Seda et… ma vist ei saa täna tulla.»
«Nii halb on või?» küsis Alaver murelikult.
Veerpalu pidas pausi. Siis lausus: «Eee… ma mõtlesin seda, et ma vist jätan kogu hooaja vahele.»
Alaver jäi vait. Aga alateadvus trummeldas: sellest hullemaks enam minna ei saa.
«Dämit!» lõhestas vaikuse Mae. Luristas ja löristas. Põskkoopad, mida kiusas turse, olid hingamisteed umbe ajanud. «Kurat, nina on p***s,» sajatas ta.
«Oota, ma helistan Mart Kullile,» trööstis Alaver.
Mida!? Doktor Kull on nagu Edward Käärkäsi, kes jookseb mööda Eestit ringi ja otsib palavikuliselt inimesi, kellel nina lõikuda või mandleid välja kakkuda. Nagu konservatiivsemaid ravimooduseid maailmas polekski. Ja nüüd ei näe globaalse mainega treener taas Tartust kaugemale.
Poisid, mis toimub? sekkus järsku naabertoast nina välja pistnud Kristina Šmigun, kui Alaveri ründas just mõte: nonii, see on kõik, nüüd küll enam hullemaks minna ei saa.
«Näe, Andrus just ütles, et ta jätab hooaja vahele…» alustas Alaver. «Mina ka, mina ka!» lõi Šmiguni nägu järsku särama.
Alaver teadis, milles asi. ŠŠmiguni ümber tiirles vähemalt kuus spekulatsiooni, miks ta tänavu erilist lennukust ei näita – alates motivatsiooni puudumisest ja pereplaneerimise esiplaanile nihkumisest –, mille kohta mänedžer-kihlatu Kristjan Thor Vähi ei jõudnud resigneerunult kosta muud kui bullshit ja jaburdus.
Nüüd on lõpp, teadis Alaver endamisi. Vaat nüüd küll enam hullemaks minna ei saa: Sapporo MMilt pole ainsatki medalit loota.
Aga Alaver ei teadnud kõike. Tal oli jäänud kahe silma vahele tõsiasi, et USA suusakoondise peatreener Pete Vordenberg oli saabunud Otepääle varem kui teised väliskülalised ning seadnud end targu sisse ŠŠmigunide kreemja häärberi kõrvale.
Mitte põhjuseta. Nooremal ŠŠmiguni-õdedest, Katrinil, on jälg nagunii Ameerikas maas, Colorado osariigis Denveris. Mõlemad õed on käinud aastaid Floridas suvises puhkelaagris. Ja keskkonnavahetus tuleb madalseisus kasuks. Miks muidu David Beckham äsja Inglismaa pallimuru jalgelt pühkis ja Los Angelesse elama asus.
Kui Alaver teadnuks, mida ŠŠmigunil Vordenbergiga arutada oli, alles siis võinuks ta lendu lasta oma lause, et hullemaks enam minna ei saa. Stopp! Ka siis olnuks too lause ennatlik. Erki Nool, Eesti Olümpiakomitee liige, oli tõstatanud küsimuse: kas Eesti suusatajad, kes ei suuda läbi viia isegi riigi meistrivõistlusi, ikka peaksid kuuluma olümpiaperre.
Meeleheitliku katsena ellu jääda, kui soojalaine ja vihm pärast MK-etappi taas lume minema pühkisid, tuli Eesti meistrid selgitada hooaja lõpus Venemaal Rõbinskis. Et kaugele sõitu õigustada, lülitati seal kavva vaid üks distants, 50 km klassikat. Starti jaksasid tulla vaid kaks meest, hooaja haku kurnatusest üle saanud Kaspar Kokk ja nooruslikust uljusest pakatav Timo Simonlatser.
Äärepealt oleks meister jäänud selgumata. Simon-latser tuli 37. kilomeetril rajalt ära – lihtsalt villand sai. Alaveri maruliste ergutuste saatel – «Norralased mängust väljas, suusad p***s!» – vedas Kokk end lõpuni.
«Tubli, Mati – tehtud!» tuli telefonitsi õnnesoov Edgar Savisaarelt. «Jah, täna pole mitte kõige s***m päev,» vastas talle Alaver.
Aitab naljast. Nüüd surmtõsiselt, nagu Eestis suusatamisest rääkides kombeks: kõik homme Tehvandile omadele pöialt hoidma. Seni, kuni olukord pole veel päris hulluks läinud.
|
