Ilmar Novek: Tartu isemoodi pargid
26.01.2007 00:01
Ilmar Novek
|
| |
|
 |
Ilmar Novek |
|
|
Pargina mõistetakse tavaliselt üldkasutatavat haljasala, kuid ingliskeelse laensõnana on seda laiendatud kirjeldamaks teadus-, tehno- või tööstuspiirkondi, millel on haljasala või puutumata loodusega vähe pistmist. Sellistest parkidest on põhjust rääkida ka Tartus.
Linnaväliseid elamupiirkondi on käsitletud Tartu tegelike osadena, sama võib väita ka niinimetatud uute parkide kohta. Ja kuhu neid ikka rajada – linnas suuremaid vabu maa-alasid peaaegu polegi. Kas aga selline arendus end ära tasub, näitab tulevik.
Tartu on valinud prioriteediks tööstuspargid Ropka, Raadi ja Ravila tänava piirkonnas, kuid samasuguseid parke rajatakse ka mitmel pool maakonnas – sellistest projektidest võivad kujuneda uued innovaatilised tootmispiirkonnad.
Mitmel on detailplaneering ja ehitusluba juba olemas, mõnel pool on esimesed hooned valmis, aga on ka alles kavandatavaid piirkondi.
Vähe toetust riigilt
Linnas on kõige tuntum juba aastaid tegutsenud Tartu teaduspark oma vastrajatud inkubatsioonikeskusega. Uuematest on suurim kavandatav piirkond Raadi, mille osadena nähakse lisaks tootmispiirkonnale ka puhkeala ja elamurajooni.
Tegutsevad ettevõtted asuvad Vahi tööstuspargis (OÜ Tööstusplast, lisanduvad Tartu Maja Betoontoodete AS ja AS Rudus Eesti) ja Ülenurme tehnopargis (Photopoint). Ehituse alustamiseks on valmis Reola tehnopark ja mitmed muud piirkonnad.
Eraarendajad on olnud edukamad. Ülenurme ja Vahi tööstuspargis on rajatud esimese järgu kommunikatsioonid, käib ehitustegevus, esimese etapi krundid on enamasti müüdud. Ka linna prioriteete arendavad erafirmad, nagu Kodumajatehase AS (Ravila).
Linnal ja vallal (Raadi) ei ole kruntide müük seni nii hästi edenenud – ilmselt on asi eraettevõtjate tunduvalt aktiivsemas müügitegevuses. Omavalitsustelt oodatakse pigem toetust detailplaneeringute kiiremaks kinnitamiseks.
Kuid pole mõtet kirjutada lugu parkide loetlemiseks, küll aga võib rohkem huvi pakkuda nende tulevik ja eelkõige rahastamine.
Tartu teaduspark tegutseb ammu ja on kindla tulevikuga. Rahastamisel on tal aga teistega võrreldes ilmseid eeliseid: lisaks omafinantseeringutele toetab arengut nii riik kui ka Tartu linn, peamine rahastaja on aga siiski Euroopa Liit Phare programmi raames. Selliselt on ületatud vahepealsed raskemad ajad.
Uusi maapiirkondi on siiani rahastatud peamiselt eraettevõtluse kaudu, kuid loomulik oleks selliste ettevõtmiste riiklik rahastamine Paljudes poliitilistes programmides on tavaliselt valimiste eel toodud esile vajadust arendada maaelu koos mittepõllumajanduslike töökohtade loomisega, kuid selle elluviimiseks on tehtud vähe.
Peamiselt on ehk abi osutatud tulumaksusoodustustega ettevõttele, kes investeerib tehnopargis asuvasse filiaali või uude firmasse, kuid kõige kulukam osa, uue tehnopargi rajamine, pole veel toetust leidnud.
Tegelikkus kukub välja selliselt, et igaüks peab ise oma hinge eest hoolt kandma ehk aita ennast ise, siis aitab sind ka riik. Enamasti on aga selle parafraseeringu algvariant lootusrikkam.
Raha ja tööjõud
Miks siis ikka peaks neid parke toetama? Üks põhjendus võiks olla maa kui sotsiaalne väärtus – nii luuakse uusi töökohti. Raha ju on, sest tulude eelarve ületati tänavu tunduvalt, lisaks kritiseeritakse pidevalt euroraha ebapiisavat kasutamist. Sellest aastast eraldatakse euroraha Eestile varasemast peaaegu kaks korda rohkem.
Kui nõutud on omafinantseerimine, siis maaomand ja ehituse ettevalmistus peaks olema selliste kulutuste hulka kantav. Riik võiks osutada abi ka Euroopa Liidu raha taotluste vormistamisel.
Probleemiks kujuneb asjaolu, et eurorahaga saab sageli katta juba tehtud ja ennast õigustanud kulutusi. Seega oleksid vajalikud kommertslaenudest soodsamad krediidid.
Tundub loogiline, et maaomanik kindlustab ehitustööde alguse, seejärel rajatakse teed ja kommunikatsioonid kui peamised keskkonnahoidlikkust nõudvad rajatised suures osas eurotoetuste abil.
Hoonete ehitus jääks arendaja, investorite ja hoonete tulevaste kasutajate hooleks. Arendaja üks peamisi ülesandeid oleks rahastamist kindlustav initsiatiiv.
Ehk ongi riigi ja euroraha senise napivõitu toetuse üks põhjusi sellise initsiatiivi vähesus või ei omata võimaluste kohta piisavalt informatsiooni. Aga võibolla peaks pöörduma hoopis erakondade poole, kes lubavad praegu maal töökohtade loomist toetada.
Kindlasti on nõutav kvalifitseeritud tööjõud, kellest Eestis aga niigi puudust tuntakse. Hea alushariduse korral saab aga vajalikke oskusi ja teadmisi omandada, seda enam, et sageli on nagunii tegemist uudse ja mingil määral piiratud valdkonnaga.
Edu ja risk
Maa-ala üldplaneeringu käigus arvestatakse piirkonna arengupotentsiaali. Arvestatakse kommunikatsioonide rajamise võimalustega, määratakse maa kasutuse sihtotstarve.
Üldplaneeringut võib käsitleda kui ühiskondlikku kokkulepet – projekt on kuu aega avalikul väljapanekul, mis võimaldab teha ettepanekuid kõigil asjast huvitatutel, olgu need siis maaomanikud, kasutajad või naabrid.
Sellele järgnevatel aruteludel üldprintsiibid paika pannaksegi. Seega saab tulevane kinnisvaraarendaja teadlikult arvestada vee, energia jm varudega, samuti saab ta ettekujutuse jäätmekäitluse võimalustest.
Arendus on sageli riskantne ettevõtmine. Kui aga uus piirkond on linna lähistel ning tänapäevaste kommunikatsioonidega, ei tohiks huvilistest puudu olla. Peamine on see, kui atraktiivseks, mitmekesisemaid võimalusi pakkuvaks ning omanäoliseks suudetakse uus piirkond luua.
|
|
|
|
|
