Kunstimajast on aeg-ajalt paiskunud välja pingepahvakuid. Mil määral on lahkumine galeristi ametikohalt nendega seotud? Tunneksin hirmu organisatsiooni ees, kus eriarvamused ja dialoog erinevate maailmavaadete vahel on olematud. Loomeorganisatsioonides lihtsalt on pingeid, nagu on tõestanud ka meie teatrite ja rahvusooperi meediasaagad. Võibolla seetõttu, et neis on rohkesti sotsiaalselt tundlikke inimesi. Nii et ärgem mütologiseerigem Tartu Kunstnike Liidus toimuvat. Loomulikult on kritiseerimist väärivat, kuid meedia tähelepanu keskendumine skandaalidele pisendab meie heade kunstnike saavutusi. Aga ikkagi, mis on nende pingete tekkimise alus? Isikliku kogemuse najal tundub mulle, et kriitiline suhtumine ja tahtmine kaasa rääkida ühineb tihti kompromissitu armastusega kunsti vastu, kire ja fanatismiga, mis ei lepi keskpärasusega. Kui ei osata kasutada ventiili, mille abil neid pingeid leevendada, siis on sellest muidugi kahju. Oskan arvamuste peegeldajana välja tuua vaid missiooni teadvustamise puudumist, eesmärkide ja vahendite segiajamist, millest hakkab hargnema ka vältimatu vajadus senist organisatsioonisüsteemi ümber teha – selle töökorraldust, juhtimist... Ma olen korduvalt näinud energiat sumbumas ning võimekaid inimesi juhatusest ja liidu tegevusest taandumas. Mis meenub galeristiametisse asumise algusest? Rõõm, põnevus ja tohutu aukartus. Ja galerii, mis elas liidu kulul, madalseisus sihtfinantseeringud, amortiseerunud varustusega näitusesaalid ning olukorra päästmiseks sisse seatud rendihinnad galeriidele, mis hakkasid mõjutama näitusteplaani. Tänaseks suudab galerii oma põhitegevuskulud – töötasud, näitusesaalide kommunaalkulud, reklaamid ja muudki – sihtfinantseeringute abil ise maksta, näitusesaalid on saanud elementaarse valgustuse ja tehnika. Heade sõprade kaasabil renoveerisime uue näitusepinna kunstimaja esimesel korrusel, galeriid on rendivabad. Vundament edasiseks tegevuseks on ehk tekkinud. Kuju hakkab võtma mõte Tartu linnagaleriist. Ehk oskate oma kogemuste põhjal soovitada, kes peaks koordineerima selle tegevust? Professionaalne galerii vajab nüüdisaegse kunsti olukorda hästi tajuvat galeristi, võimekat mäned˛eri, head tehnikut ja abipersonali. Ideaaljuhul. Need omadused võivad ühineda ka ühes inimeses, ent – tsiteerides lugupeetud kunstiprofessorit – Tuhkatriinu rollis ei pea keegi kaua vastu, ei jõua olla ühekorraga kõik, nõudepesijast projektijuhini, ja sekka murda publiku vastupanu nüüdisaegse kunsti suhtes, viia ellu haridusprogramme. Linnagalerii toetajaks ja suunaandjaks võiks olla olulisemate kunstiinstitutsioonide esindajatest koosnev kunstinõukogu. See ehk välistab takerdumise olupoliitilistesse võrkudesse ja annab kontrollimehhanismina märku enesega rahulolusse sumbumisest. Mida te nüüd tegema hakkate? Miks ei võiks te panna koos oma sõpradega käima mõne uue kunsti edendava ühingu? Ideid ja unistusi on õhus palju. Kui siia lisada head kunstnikud, targad nõuandjad ja toetajad, siis peaks meie ühiseks rõõmuks kõik võimalik olema. Lahkub veel üks Külli Varem Sebra galeriid juhatanud Külli Hansen asus Tartu linnavalitsuse kultuuriosakonna kultuuriteenistuse peaspetsialistina tööle aprillis 1999. Suur osa tema tegevusest ametnikuna on olnud seotud kunstieluga. Tartu Kunstnike Liidu juhatus valib ametist lahkunud Külli Aleksandersoni asemele uue galeristi välja lähema paari nädala jooksul. Linnavalitsus ootab aga kultuuriteenistuse peaspetsialistina töötada soovijatelt veel avaldusi – postipaneku viimane päev on täna. Külli Hansen lahkub sellelt ametikohalt 20. veebruaril. (TPM) |
