On imeline aeg, sest nüüd saab jälgida, kuidas jää elab - Alam-Pedjal, Emajõel või sauna taga tiigil. Nüüd saab imestada tihaseid, kes tulevad eikuskilt ja lahkuvad eikuhugi, kui rasvapalli nokkimisest on küllalt saanud. Küllap nad tulevad sealt, kust saab alguse jää üürike elu.

Ka sellepärast on imeline aeg, et pärast lõdisemist bussipeatuses võib kodus juua suure savikruusi täie tulist teed ja tõmmata jalga villased sokid.

Kui õhtuhämu hakkab neelama puiesteid ja valge lumi tumenema sinakaks, tasub oma soojasaanud varbad taas talvisele rännakule viia, sest valguse ja pimeduse võitlus on lumiste puude võrades imeselgesti näha.

Kevadel, suvel ja sügisel on hoopis teistsugused imed.

Jaanuar näitab end looduses nii külluslikul moel, et veendunudki talvevihkajad ......leebuvad ja lõunamaa randade peibutus kahaneb tavapärasest loiumaks. Ühtäkki on uisutajaid nii palju, et linna uisuväljade jää kulub tuhkpeeneks pulbriks, suusatajaid võib teinekord trehvata suisa südalinnas.

Õnnelikud on need, kes leiavad aega linnast välja sõita, uidata lumises metsas ja lugeda loomajälgi. Veel õnnelikumad on need, kes oskavad igast talveimest vaimustuda.

Astrid Lindgreni suurepärases lasteraamatus «Bullerby lapsed» on koht, kus Lasse, Bosse ja Olle vallutavad tüdrukute kindluse ning käsivad viimastel õhtu otsa istuda ja lumepalle veeretada.

«Milleks teile nii palju lumepalle,» küsib Anna.

«Me hoiame nad jaanipäevaks, siis on lumepallidega kitsas,» teatab Lasse.

Laupäevaks lubatakse Eestimaal lörtsi.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0