Ilmar Malini intiimne mälestusnäitus ning Mati Küti võimas ning ideeliselt ühtne maaliseeria suudavad juba kahe peale moodustada visandliku, ent võrdlemisi täpse ülevaate sürrealistliku maali napist esindatusest siinses kunstiajaloos.

Tavapärane ajalõtk oluliste kultuurivoolude imbumisel Eestisse on sürrealismi puhul teatud kunstiväliste survemehhanismide tõttu veel eriliselt pikaks venitatud ning tema jäljed on pigem pihustunud üksikuteks näideteks kui terviklikuks voolusuunaks.

Kuus eri Malinit

Haus-galeriis avatud ja Malini 80. sünniaastapäevale pühendatud mininäitusel on selgelt näha, et Malin, meie vanema kunstiloo vaieldamatu esisürrealist, on veel 30-aastasena kindlalt harjumuspärase kunstikeele sees.

Tema 1954. aastal maalitud autoportree reedab toonaste kanooniliste reeglite valutut ülevõtmist, kuid juba kümmekond aastat hiljem hakkab tema maalimislaad murduma ning pärast 1966. aastal toimunud külaskäiku Stockholmi ning sürrealismiklassikute tööde nägemist muutubki Malini laad kiiresti.

Ometi jätkub ka edaspidi pidev muundumine, Ants Juske on kokku arvanud kuus erinevat Malinit, kelle sekka kuulub ka 1980ndate teise poole Malin - periood, mil eesmärgipärasus hakkas üha enam domineerima tajude vahetu edasiandmise üle ning «vabade seoste» meetodi asemel nihkusid esiplaanile ruumiillusiooni täpne struktureerimine, ebatavaliste värvikombinatsioonide väljapakkumine ning stammkujundite ekspluateerimine.

Võttes siia kõrvale samuti just neil päevil avatud Malini hilise graafika näituse veebikeskkonnas www.art.ee, tundub üha enam, et 1980ndate lõpul, 1990ndate algul tähendas sürrealism Malini jaoks puhtkunstiliste kvaliteetide eelistamist tajumehhanismide uurimisele ning spontaansest maalimisviisist lõid üha sagedamini läbi selgelt planeeritud seisukohad.

Siin on tegemist eelkõige sümbolmaailmade õilistamisega (pealkirjad «Missa-karneval», «Pilk», «Himu»), mille jaoks sürrealistlik loomemeetod on pigem vahend kui eesmärk iseeneses.

Absurd ja grotesk

Mati Kütt (1947) on aastaid tegutsenud kahel väljal. Animafilmide režissöörina rakendatud mitmekihiline, nägemusi ning müüte liitev lähenemine, mis on vürtsitatud hõrgu absurdi ja irooniaga, jätkub otsapidi ka tema maaliloomingus. Tema seeria «On/Off Ameerika» alapealkirjaga «Parim enne 11.09.01.» kougib tagataskust välja Küti muljed, mida ta koges Ühendriikides 2001. aasta suvel õppejõuna töötades ning sealt nädal enne teatavaid sündmusi lahkudes.

Ent Küti tõukepunktiks ei ole mitte konkreetne sündmus, kuivõrd Ameerika ise. «On/Off Ameerika» ei ole poliitiline seisukohavõtt või ajaloolise tõe närvivalumi kompamine, vaid sürrealistliku koega nägemus- ja seostejada, kus segunevad isiklik kogemus ja meediasimulatsioon.

Eesti kunstimaastikul toetab Kütti näiteks 2001. aasta septembris Tallinna Linnagaleriis avatud näitus «Paabel», kus erinevad kunstnikud paiskasid vaatajani oma nägemuse Ühendriikidest, valides oma arsenaliks nii kergejalgse iroonia kui ka isikliku psühholoogilise kogemuse väljaelamise.

Küti autoripositsioon meenutab juhanviidingulikku kõrvaltänava poisi oma, kus segunevad ükskõiksus ajaloo retoorika suhtes ning romantilis-irooniline kõrvalpilk «Suure Maailma» sündmustele. Sürrealism ei ole Küti maalides enam omaette fenomen, mille iseväärtuste uurimisele tuleks pikemalt pühenduda, vaid pigem vabalt valitud meetod, mis klapitub Küti lähenemisega kõige paremini.

USA on siin libamütoloogiline meediakangelane, kelle iseloom on sant: närviline ja naeruväärne. Viies kangelase mõningad iseloomujooned äärmuseni, jõuab Kütt kiiresti absurdi ning groteski mängumaadele. Ja nagu tavaliselt, muudab kogu sündmustekäigu kõige absurdsemaks vahetu Reaalsuse sissetung, olgugi, kui selleks Reaalsuseks on vaid väike kontserdipilet.

Näitused

Ilmar Malin

Mälestusnäitus.

Haus-galeriis veebruarini

Mati Kütt

«On/Off Ameerika. Parim enne 11.09.2001»

Ühispanga galeriis kuni 11.02.