«Sõjanarkomaanid», ETV, 26. jaanuaril kell 22.25
Saksa dokumentalistide filmitud «Sõjanarkomaanid» pani mõtlema küll - see polnud üllitis, mis oleks kantud pimedast vihast Ameerika Ühendriikide mõjuvõimu ja eriti selle presidendi vastu. Nagu seda võib kohata aeg-ajal Lääne-Euroopas ja ka meil Eestis. «Sõjanarkomaanid» - ehkki näitas USAd halvas valguses - üritas olla väljas uuriva ajakirjanduse eest. Vastaspoolele tuleb sõna anda, kuid mis teha siis, kui vastaspool (ehk USA armee) keeldub ajakirjanikega kohtumast ja väljastab vaid videolindi sõjaväelaste kinnitustega, et sõjaväes on uimastite sihiteadliku kasutamisega kõik korras.

Ei olnud korras - kui arvesse võtta veel USA hirmuäratav tehnoloogia sõjanduses, saame päris jubeda pildi. Kusjuures midagi ei muutu - uimastite kasutamine sõjalendurite seas jätkub täie hooga. Aga mis siis, kui lenduril on pardal tuumapomm? Ah et seda kontrollitakse Pentagonist. Kuid kui uimastidoosi manustanud lenduriga lennuk, tuumalõhkepead pardal, prantsatab alla… näiteks Põhja-Koreas või Iraanis? 2001. aastal kukkus USA luurelennuk Hiina kohal alla ja Bushi administratsioonil oli pärast jamamist kui palju.

2003. aasta ja Iraagi sõda näitas selgelt, kui palju on maailm militariseerunud. Kõigi sõdimiste taustal ununeb pahatihti inimlik aspekt - jutt ei käi vaid tsiviilisikutest, vaid ka sõduritest. Sõja psühholoogiline aspekt on pahatihti see, mille unustavad nii poliitikud kui ka (mis seal salata) meedia - sõda on eneseületamine ja seetõttu tulevadki mängu uimastid.

Maailm pole muutunud - sõdurid on vajanud ikka rindele minekuks erguteid, olgu selleks siis SMERShi vihisevad kuulid tagant üle pea või peenemad, keemilised stiimulid.