Ülemöödunud aastal tuli mul tahtmine külastada Belõje Berega linna Brjanski oblastis. Belõje Berega on ilus linn, suure järve kaldal ja metsadega ümbritsetud. Kuskil selles linnas elas inimene, keda ma polnud näinud aastaid. Ta oli mulle oluline.

Reisibüroode huviorbiidist jääb Belõje Berega välja, sest sellesse võõrasse Venemaa linna oleks peale minu asja ehk veel vaid mõnel üksikul eestimaalasel. Pealegi asub see linn kaugel, sinna tuleb sõita Moskva ja Brjanski kaudu, rongiga. Milline eestlane tahaks loksuda vene raudteel, hoida hammaste vahel suhkrutükki ja sulatada seda kuuma teega. Mina tahtsin.

Möödaminnes kavatsesin Moskvas külastada Halli Hunti ja Jänkut, nende juures ööbida ning ehtsa vene kombe kohaselt istuda maikaväel köögis ja rääkida elust ning igatsusest. Hall Hunt on Moskvas elav eesti kirjanik Ahto Levi ja Jänku tema naine Zoja.

Niisiis läksin Vene Föderatsiooni saatkonna viisade osakonda Tartus ja teatasin: tahan sõita Belõje Beregasse. Muidugi öeldi mulle, lihtsameelsele, et ilma küllakutseta pole mul Brjanski kanti asja. Levi võinuks mind kutsuda Moskvasse, kuid see on kõigest poolel teel. Venemaal aga tuleb alati kaasas kanda passi ja end miilitsas registreerida ja üldse… seal pole soovitatav illegaalina reisida.

Ma ei teadnud õiget simsalabimi ja mind ei lubatud Venemaale Belõje Beregasse. See linn on muidugi üha alles, aga mul pole sinna enam asja. Oluline inimene on nüüd surnud.

Möödunud nädalal käisid Tartu linnajuhid Pihkvas, et taas rääkida kahe linna võimalikust koostööst. Kuuldavasti oli juttu sellest, et Tartu võiks aidata Pihkval arendada vee- ja kanalisatsioonisüsteemi, mida Pihkva linnapea Mihhail Horonen peab üheks kõige tähtsamaks linnavalitsuse ülesandeks.

Meie abilinnapea Vladimir Shokman pakkus, et Tartu võiks olla Pihkvale eeskujuks perearstisüsteemiga. Ka euroraha olevat lihtsam saada, kui Tartu ja Pihkva kirjutaksid ühiselt näiteks sotsiaalhoolekandeprojekte. Juttu oli veel linnaplaneeringute koostamisest ja jõekallaste kasutuselevõtust.

Abilinnapea Hannes Astok nägi Tartu kasu selles, et linnavalitsuste liikmed said omavahel tuttavamaks.

Kõige tähenduslikum osa selles uudises oli mulle aga see, et Tartu - Pihkva laevaühendusest oli juttu vaid põgusalt. «Loomulikult oleme laevaühendusest huvitatud, kuid Pihkvas on asi oblasti, meil riigi taga. Meie ega nemad pole sel teemal otsustajad,» ütles Astok.

On muidugi tore, et Tartu ja Pihkva linnajuhid saavad tuttavaks. Aga minagi tahaksin maitsta Tartu toetusel puhtaks tehtud Pihkva kraanivett ja näha, kuidas on seal kasutusele võetud jõekaldad. Koostöö on kena asi, aga seni, kuni kaks riiki ei lepi kokku ühist simsalabimi, jäävad lihtsad inimesed põrnitsema lukus ust. Tartu - Pihkva laevaühendus on aga pika habemega jutt, mis muutub üha ebamäärasemaks.

Ma ei taha Venemaad näha turismibussi aknast. Teaksin ma simsalabimi, istuksin maikaväel Halli Hundi köögis ja räägiksin igatsusest. Käiksin ikkagi ära Belõje Beregas ja küllap sööksin ka pliine Pihkva vanalinnas. Koostöö peaks algama hoopis simsalabimi otsimisest, sest Venemaale on absurdselt raske pääseda.