Rita Siilivask
Tartu Ülikooli õppekorralduse spetsialist

Mind pani imestama see, kui juba 4. klassis nõuti lapselt mahukaid referaate, mis on võrreldavad ülikooli seminaritöödega. Referaat tuli esitada trükitult ja kaante vahele köidetult.

Kui laps kirjutas sisukorra oma käega, anti korraldus seegi arvutikirjas ümber teha. Igal juhul oli justkui arvestatud, et lapsevanemad selle töö tegemisel kaasa löövad.

Minu meelest soodustavad sellised nõudmised internetimaterjalide kokkumiksimist ja valmismaterjalide kasutamist - teisisõnu valskust. Ehk võiks alustada siiski väiksemate töödega ning kõigepealt selgitada lastele referaadi tegemise metoodikat?

Mind kui lapsevanemat on pannud imestama seegi, kui palju antakse lastele õppida nädalavahetuseks.

Nii näiteks on õpetaja andnud esmaspäevaseks ajalootööks õppida poole aasta materjali ning 3-4 lehekülge kordamisküsimusi. See on tohutu hulk fakte, mis laps peab korraga pähe ajama - justkui tasemetöö. Nii veedab laps vabad päevad puhkamise asemel muretsedes.

Ka kohustusliku kirjanduse puhul on vahel vaid 3-4 päeva ette hoiatatud - see ja see raamat olgu läbi loetud.

Laps on olnud tõesti stressis ja ka tavalisest rohkem haige, hommikuti tuleb vara ärgata ja päevad on pikad. Vahel on olnud lapsest suisa kahju, kui ta varahommikul unise ja kahvatuna kooli poole sammub, raske kott ja mure mitme suure töö pärast turjal - justkui uneskõndija.

Ja kui lapsel on veel mõni huviala või -ring, venivad päevad päris pikaks.

Lapsed ei tunne koolist rõõmu. Suure klassi õpetaja ei jaksa ega püüagi enam iga lapse ja tema vanematega suhelda.

Aga koolipinge kahandamine suvevaheaja lühendamise kaudu on küll äraspidine ettevõtmine. Suved on nii oodatud ja üürikesed, juuni- või augustikuine koolipingis istumine oleks ülekohtune.

Milleks juhinduda Soomest - meil on teine maa ja teised traditsioonid. Pigem võiks kooliprogrammidest üleliigse välja rookida ja anda õpetajatele rohkem vabad käed.

Ja lastele võiks jätta nädalavahetuse puhkamiseks, nii nagu täiskasvanutelegi.

Tõnis Lukas
Riigikogu liige, endine haridusminister

Mingil määral võib see pinget muidugi alandada, kui nädalas on tunde vähem, aga hajutades juurde saadud aja nädalate peale, on võit väga väike - ma ei usu, et need paar tundi nädalas tuntavalt pinget vähendaksid.

Koolipinge vähendamine koosneb väga paljudest komponentidest, ainult koolivaheaegade lühendamine ei ole kindlasti lahendus. Palju olulisemad on õppekava maht ja nõudmiste maht, mis johtuvad õppekavast.

Kas nõutakse kõike kohe peast ja kiiresti, või nõutakse rohkem arutlemist - kas tund on nagu piitsaga pingeline, või on see küll tihe, aga arutlev ja loominguline. Uued meetodid peaksid nõudma rohkem avatud õppega lähenemist, eriti nooremates klassides.

Mina ei usu, et koolivaheaegade lühendamine ja seega kooliaasta pikendamine lahenduse toob, see on pigem tühja hinge täitmine petliku rõõmuga. Segadus, mille me tekitame perekondades näiteks kas või augustikuus kooli minekuga, on palju suurem ja tekitab hoopis rohkem stressi, kui annab kasu see väike võit.

Lahenduse peaks leidma paljude komponentide seast.

Lühendamisest või pikendamisest hoopis olulisem on õppekava kohustusliku osa mahtude vähendamine nii aineti kui ka kooli õppekavas tervikuna.

Seda on väga raske teha, sest riiklike õppekavade osas sõlmitavad kokkulepped tulevad väga raskelt. Aga just see määrab, kui palju tuleb pingutada, kui palju tuleb kodus, kui palju tunnis õppida.

Komplekssuses on palju erinevaid lähenemisi, kuid need kõik väljenduvad õppekavas. Ma ei näe laiuskraadil, kus Eesti asub, võimalust, et peaksime 1. septembrist loobuma.

Aga kogu see jutt pole uus, õpilaste pingeprobleemi on lahendatud kogu aeg. Tööhüpotees õppekava parandamiseks ja mahtude vähendamiseks on püstitatud juba ammu.

Õppekava muutmise rütm sai kokku lepitud 2000. aastal Tartu Ülikooliga - ülikool asub koos Eesti haridusüldsusega õppekava muutma ja analüüsima.

2004. aasta on järjekordne verstapost - tänavu peaks valmis saama uus õppekava, millega tuleb astuda samm selle probleemistiku lahendamise poole. Loodan, et haridusministeerium sellega aktiivselt tegeleb.

Otsingud on kogu aeg käinud, koormuse vähendamisest on kogu aeg räägitud. Muidugi on küsimus igasuguses koormuses, füüsilises ja vaimses.

Õpilaste koormuse hulka võib arvata ka kaugelt koolis käimise, kraavipervel bussi ootamise, ajakao kooli- ja koduteel jne. See kõik kulutab õpilase energiat. Kodulähedane kool tähendab ka koormuse vähendamist.

Ainete vahel tasakaalu saavutamine, kui palju ühte ja kui palju teist, on muidugi raske, sest kõik ained on kole tähtsad ja õpetajate huvirühmad võitlevad oma aine eest.

Aga see, kui palju on aineid tunniplaanis, ei määra iseenesest seda, kas koormus on suur või väike.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5