Mind pani imestama see, kui juba 4. klassis nõuti lapselt mahukaid referaate, mis on võrreldavad ülikooli seminaritöödega. Referaat tuli esitada trükitult ja kaante vahele köidetult.

Kui laps kirjutas sisukorra oma käega, anti korraldus seegi arvutikirjas ümber teha. Igal juhul oli justkui arvestatud, et lapsevanemad selle töö tegemisel kaasa löövad.

Minu meelest soodustavad sellised nõudmised internetimaterjalide kokkumiksimist ja valmismaterjalide kasutamist - teisisõnu valskust. Ehk võiks alustada siiski väiksemate töödega ning kõigepealt selgitada lastele referaadi tegemise metoodikat?

Mind kui lapsevanemat on pannud imestama seegi, kui palju antakse lastele õppida nädalavahetuseks.

Nii näiteks on õpetaja andnud esmaspäevaseks ajalootööks õppida poole aasta materjali ning 3-4 lehekülge kordamisküsimusi. See on tohutu hulk fakte, mis laps peab korraga pähe ajama - justkui tasemetöö. Nii veedab laps vabad päevad puhkamise asemel muretsedes.

Ka kohustusliku kirjanduse puhul on vahel vaid 3-4 päeva ette hoiatatud - see ja see raamat olgu läbi loetud.

Laps on olnud tõesti stressis ja ka tavalisest rohkem haige, hommikuti tuleb vara ärgata ja päevad on pikad. Vahel on olnud lapsest suisa kahju, kui ta varahommikul unise ja kahvatuna kooli poole sammub, raske kott ja mure mitme suure töö pärast turjal - justkui uneskõndija.

Ja kui lapsel on veel mõni huviala või -ring, venivad päevad päris pikaks.

Lapsed ei tunne koolist rõõmu. Suure klassi õpetaja ei jaksa ega püüagi enam iga lapse ja tema vanematega suhelda.

Aga koolipinge kahandamine suvevaheaja lühendamise kaudu on küll äraspidine ettevõtmine. Suved on nii oodatud ja üürikesed, juuni- või augustikuine koolipingis istumine oleks ülekohtune.

Milleks juhinduda Soomest - meil on teine maa ja teised traditsioonid. Pigem võiks kooliprogrammidest üleliigse välja rookida ja anda õpetajatele rohkem vabad käed.

Ja lastele võiks jätta nädalavahetuse puhkamiseks, nii nagu täiskasvanutelegi.

Tõnis Lukas
Riigikogu liige, endine haridusminister

Mingil määral võib see pinget muidugi alandada, kui nädalas on tunde vähem, aga hajutades juurde saadud aja nädalate peale, on võit väga väike - ma ei usu, et need paar tundi nädalas tuntavalt pinget vähendaksid.

Koolipinge vähendamine koosneb väga paljudest komponentidest, ainult koolivaheaegade lühendamine ei ole kindlasti lahendus. Palju olulisemad on õppekava maht ja nõudmiste maht, mis johtuvad õppekavast.

Kas nõutakse kõike kohe peast ja kiiresti, või nõutakse rohkem arutlemist - kas tund on nagu piitsaga pingeline, või on see küll tihe, aga arutlev ja loominguline. Uued meetodid peaksid nõudma rohkem avatud õppega lähenemist, eriti nooremates klassides.

Mina ei usu, et koolivaheaegade lühendamine ja seega kooliaasta pikendamine lahenduse toob, see on pigem tühja hinge täitmine petliku rõõmuga. Segadus, mille me tekitame perekondades näiteks kas või augustikuus kooli minekuga, on palju suurem ja tekitab hoopis rohkem stressi, kui annab kasu see väike võit.

Lahenduse peaks leidma paljude komponentide seast.

Lühendamisest või pikendamisest hoopis olulisem on õppekava kohustusliku osa mahtude vähendamine nii aineti kui ka kooli õppekavas tervikuna.

Seda on väga raske teha, sest riiklike õppekavade osas sõlmitavad kokkulepped tulevad väga raskelt. Aga just see määrab, kui palju tuleb pingutada, kui palju tuleb kodus, kui palju tunnis õppida.

Komplekssuses on palju erinevaid lähenemisi, kuid need kõik väljenduvad õppekavas. Ma ei näe laiuskraadil, kus Eesti asub, võimalust, et peaksime 1. septembrist loobuma.

Aga kogu see jutt pole uus, õpilaste pingeprobleemi on lahendatud kogu aeg. Tööhüpotees õppekava parandamiseks ja mahtude vähendamiseks on püstitatud juba ammu.

Õppekava muutmise rütm sai kokku lepitud 2000. aastal Tartu Ülikooliga - ülikool asub koos Eesti haridusüldsusega õppekava muutma ja analüüsima.

2004. aasta on järjekordne verstapost - tänavu peaks valmis saama uus õppekava, millega tuleb astuda samm selle probleemistiku lahendamise poole. Loodan, et haridusministeerium sellega aktiivselt tegeleb.

Otsingud on kogu aeg käinud, koormuse vähendamisest on kogu aeg räägitud. Muidugi on küsimus igasuguses koormuses, füüsilises ja vaimses.

Õpilaste koormuse hulka võib arvata ka kaugelt koolis käimise, kraavipervel bussi ootamise, ajakao kooli- ja koduteel jne. See kõik kulutab õpilase energiat. Kodulähedane kool tähendab ka koormuse vähendamist.

Ainete vahel tasakaalu saavutamine, kui palju ühte ja kui palju teist, on muidugi raske, sest kõik ained on kole tähtsad ja õpetajate huvirühmad võitlevad oma aine eest.

Aga see, kui palju on aineid tunniplaanis, ei määra iseenesest seda, kas koormus on suur või väike.

Põhikoormus tuleneb ikka sellest, mida aine sees õpetatakse, kuidas seda tehakse - kas lahedalt, poolmängeldes, või on see hirmus tampimine ja tuupimine, kusjuures suur osa õpitavat tuleb kodus omandada, nii et peal on pidev pinge.

Igat ainet on võimalik õpetada lahedamalt, seejuures muidugi mitte kerglaselt, küll aga nii, et kurnavat koormust oleks vähem.

Ruth Soonets
Lastearst, laste tugikeskuse juhataja

Miks on meie koolilapsed stressis ja pinges? Kõige olulisemat rolli mängivad siin peresuhted - kas ema-isa arvestavad lapsega, kas nad märkavad ja tunnustavad teda.

Suhtumine lapsesse algab pisiasjadest, näiteks hommikusest söömisest. Miks nii paljud lapsed hommikuti ei söö: kas vanematel pole raha, viitsimist või harjumust lapsele süüa teha? Paljud lapsed ei saa ka koolilõunat - nad nälgivad pea terve päeva. Arvan, et kõik põhikooli lapsed peaksid saama koolis tasuta sooja toitu, olgu see kas või lihtne supp või kartul ja kaste.

Ja kui paljud vanemad jälgivad, et nende lapsel oleks piisavalt uneaega? Lapse unevajadus on 8-10 tundi, seega tuleks voodisse heita hiljemalt pool kümme.

Ja nii sammuvad hommikuti kooli poole unised ja tühja kõhuga lapsed, ülekoormatud kotid seljas. Nad on väsinud, vaevatud ja higised.

Minule on jäänud mõistetamatuks, miks ei suudeta midagi ette võtta, et laste koolikotid oleksid kergemad. Sellest on räägitud ju kümneid aastaid, aga midagi ei muutu! Tehkem siis korjandus, et muretseda koolidesse lukustatavad kapid, kus lapsed saaksid hoida oma raskeid õpikuid. Meditsiinile me ju küsime raha, miks mitte koolilastele!

Minu vastuvõtul selgub sageli, et last vaevavad peavalud või väikesed palavikud.

Sageli esitavad ka vanemad lapsele liiga suuri nõudmisi, lisaks neljadele-viitele õppimisele peab ta jõudma klaveritundi, trenni ja muusikakooli. Laps ei jõua kõike, laske tal endal valida ja otsustada!

Üks põhjus, miks lapsed ei taha koolis käia, on suhted kaaslastega (kiusamine) ja õpetajatega (alavääristamine). Ma tean, kui raske amet on tänapäeva õpetajal, aga siiski peaks püüdma olla objektiivne. Laps pole süüdi selles, et ta kodu on vaene või tema vanemad ei tööta auväärsel kohal.

Kui last koolis kiusatakse või alandatakse ning ka kodu teda ei toeta, polegi tal ju kohta, kus tunda end kaitstuna.

Kui lapsel on kõht täis, ta on puhanud, teda ei näägutata ning ta leiab tunnustust nii koolis kui ka kodus - siis ta ei ole ju stressis. Siis ei oleks tarvis kaaluda seda, kas lühendada laste koolivaheaega.

Ott Ojaveer
Treffneri gümnaasiumi direktor

Ega gümnaasiumiõpilastel olegi nii palju vaheaega, et seda lühendada annaks - nemad lõpetavad juuni keskel. Põhikool on teine asi, meil seda ei ole, mina nende eest kosta ei oska.

Õpilaste koormus on tõesti suhteliselt suur, aga samas tuleb küsida, mida õpilane peab kolme aastaga selgeks saama, kas ta lihtsalt käib koolis või õpib koolis.

Kui gümnasist lõpetab, siis sattub ta ju turule. Meie peame neid valmistama kõrgkooli astuma - see tähendab kolme aastat väga tõsist tööd. Koormustki tuleb sellest eesmärgist lähtudes vaadata.

Kõik oleneb sellest, kui kõrgeks jäävad ülikoolide nõuded, sest ülikool määrab taseme ja gümnaasium peab õpilased sellele tasemele viima. Paljuski ütlevad ette kõrgkoolid ja ka riigieksamid - nende alusel võrreldakse koole, nende alusel saadakse kõrgkooli sisse.

Gümnaasiumis õppimine ei ole kerge ega peagi liiga kerge olema. Koolis tehaks valmis õppekava ja õpetaja valib õpikud kooli õppekavast lähtudes.

Osa õpilasi kurdab tõepoolest suurt koormust ja see pole teisejärguline probleem. Aga kui tõsine see probleem tegelikult on, selleks tuleks mingi uuring korraldada.

Samas tekib aga küsimus, kas kõik või enamik lapsi peabki gümnaasiumis õppima. Kui kooli või ka riiklik õppekava käib üle jõu, on üle õpilase võimete, siis tekib tõepoolest ülepinge ja stress.

Minu meelest on õige see suund, kuhupoole praegu liigutakse, et gümnaasiumid on neile, kes lähevad kõrgkooli - nii umbes 60 protsendile õpilastest, teistele oleksid jõukohasemad kutseõppeasutused. Kõigil ei ole mõtet stressi piiril pingutada ja kõikidel ei ole tarvis minna kõrgkooli.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5