Tudengid ehitasid Eesti esimese pneumosõiduki

Eesti maaülikooli tehnikainstituudi tudengid (tagant vasakult) Mart Müllerbeck, Joel Leppik ja juhendaja Marten Madissoo näitavad suruõhu jõul töötavat iseehitatud sõidukit, mida juhib masina põhipiloot Taimo Piho. «Tähtis on osavõtt, aga võitu tahaks ka,» vastasid nad küsimusele, kuidas neil võiks minna selle masinaga rahvusvahelisel võistlusel. Foto: Margus Ansu

Eesti maaülikooli tehnikainstituudi tudengid startisid täna varahommikul eile valmis saanud pneumo­sõidu­kiga ehk suruõhu jõul töötava hobikarti meenutava masinaga Ungarisse rahvusvahelisele võistlusele.

Reedel algavale ja laupäeval lõppevale iseehitatud suruõhumootorite jõul töötavate masinate võistlusele sõidab veel ligi poolsada meeskonda kuuest riigist. Maaülikoolis pneumo­mobiili ehitamist juhendanud doktorandi Marten Madissoo teada pole Eestis sellesarnast masinat varem ehitatud.  

Tegelikult tudengid oma alles eile valmis saanud pneumo­masinal Ungarisse ei sõida. See viiakse kohale haagise peal. Kuid noormeeste arvutuste järgi saaks ühe standardse kümneliitrise õhuballooniga sõita nende ühekohalise 9,3-hobujõulise masinaga järjest kuus kuni kaheksa kilomeetrit. «Energiat on selles 200 baari all olevas kümnes liitris õhus sama palju, kui on 25 grammis bensiinis,» ütles üks masina ehitajatest Mart Müllerbeck.

Praktiline õppetöö

Rahvusvaheliseks võistluseks paarisajakilost alumiiniumraamiga suruõhusõiduki ehitamist alustasid tudengid sügisel hüdro- ja pneumo­ajamite kursusel.

Ungaris hinnatakse esmalt, kuivõrd vastavad pneumo­sõidukid meeskondade saadetud masinadokumentidele, ja toimuvad kvalifikatsioonisõidud – millise meeskonna sõidukil pärast ligi kolmekilomeetrist sõitu rohkem rõhku paagis on, seda parem stardikoht põhivõistlusel tuleb.

Põhivõistlusel pannakse masinad esmalt proovile kestussõidus – võidab see, kes ühe õhuballooniga kaugemale jõuab. Põnevust lisab see, et meeskonnaliikmetel tuleb piloote pidevalt vahetada ja tuleb liikuda keskmiselt kiiremini kui viisteist kilomeetrit tunnis. Seejärel tuleb mahamärgitud ring läbida kiiruse peale. Lõpuks on kohalt kiirenduse võistlus. Viimasel hästi esineda on Eesti maaülikooli tudengite peamine eesmärk.

Põhirõhk kiirendamisel

«Meil on kaks mootoriplokki. Kui me kestussõitu teeme, lülitame ühe ploki välja. Kui kiirendust teeme, lülitame mõlemad järele. Õhu kulu on küll meeletult suurem, aga jõudu on ka väga-väga palju rohkem,» rääkis Mart Müllerbeck.

Pneumomasina ehitajate sõnul peaks nende sõiduki kiirendus tulema ligikaudu 0,7-0,8 m/s2, see tähendab, et võistluse kiirendusraja 220 meetrit plaanitakse läbida 32 sekundiga. See teeb keskmiselt 24,8 kilomeetrit tunnis.  

«Muidugi ei ole see midagi meeletut,» tunnistasid ehitajad tagasihoidlikku kiirust. Ent nende sõnul on masina lõppkiirust teoreetiliselt võimalik arendada ka saja kilomeetrini tunnis. «Kuid see on teoreetiline, ilmselt nii kiiresti see siiski ei liigu,» ütles Müllerbeck.

«Eile (üleeile – toim) vaatasime, et osa kohti on ikkagi liiga pehmed, ja me ei tea veel, kas julgeme siia üldse täisrõhku peale lasta. Seda peab veel veidi katsetama,» sõnas ta.

Kuid masina kiirendusvõimest on juhendaja Marten Madissoo sõnul hoopis olulisem see, et tudengid on saanud reaalse inseneritöö kogemuse alates projektide kirjutamisest, projekteerimisest ja materjalide hankimisest ning lõpetades masinaehitusega.