«Higi ja vaevaga,» teatab marsimaja kokkupanemist korraldav konstrueerimisinsener Tauri Tätte (pildil) stoilise rahuga, kui talt Tartu teaduspargi hallis küsida, kuidas marsimaja ehitus läheb. Higi ja vaeva aga tema näost ega muhedast jutust ei leia. Või varjab ta seda hoolega.
«See on põhimoodul, mille sisse pakitakse teised,» osutab ta alusele, millel istudes segab ta rahulolevalt pahtlipurgis pahtlit. Täpsemalt on see alus hiiglaslikku jäähokilitrit või juustukera meenutava marsimaja vineerist vormi üks osa, mille sisse kumeravormilist kuuetonnist end ise veerand tunniga kokku ja lahti pakkivat moodul-marsimaja alles hakatakse ehitama.
Ehitamiseks vajalik põhimaterjal, polüpropeenkärjed Itaaliast ja polümeerid Saksamaalt, peaks Tartusse jõudma juba selle kuu lõpuks. «Siis peaks siin ka rohkem inimesi näha olema,» arvab Tätte. Kui materjal on saabunud, paneb ta ise pahtlilabida jälle käest ning läheb arvuti taha tagasi projekteerima ja metallosi tellima.
Tartu ülikooli tehnoloogiainstituudi teadlaste rahvusvahelise SHEE projekti raames ehitatavat marsimaja päriselt Marsile ei viida. Eesmärk on arendada Maa-välise autonoomse elumaja katsetander, mis on mõeldud Maa peal tehtavateks katsetusteks. Niinimetatud marsimaja sobib hästi kasutada ka näiteks Maal katastroofipiirkondades või uurimistööde ajal ekstreemsetes oludes.
Tätte sõnul võiks maja marsimaja meenutama hakata alles augustis. Aasta lõpuks peab see aga valmis olema, sest siis tuleb see saata Prantsusmaale, kus majja paigaldatakse mööbel.
«Äkki tahate ka pahteldada natukene – tuleviku ja kosmose heaks?» pakub Tätte sõbralikult.