Sõidan praegu oma jutuga risti üle kolleeg Risto Metsa arvamusest, mis ilmus reedeses Tartu Postimehes ja väljendas pettumust Ihastesse ehitatud uue mänguväljaku üle.
Aime Jõgi: mõõdukalt hea mänguväljak
21. juuni 2010, 15:17
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Minule see noore kasesalu alla rajatud mänguala meeldib. No kas nüüd viimse tollini meeldib – mu meelest võinuks too koht jääda ka hoopis puutumata. Sest Ihaste lapsed leidsid tegevust seal ka siis, kui tehisküngast veel polnud ja Tarzani-rada puudus. Nad oskasid niisamagi mängida looduslikult kasvama jäänud puude ja põõsaste vahel, mille alust muru nende isad terve suve niitsid ja platsi korras hoidsid. Aga see on ehk liiga äkiline seisukoht. Niisiis tunnistan: nüüd on Ihaste lastel rõõmu tõesti rohkem.
Kuid jumal tänatud, et sel mänguväljakul ei ole rohkem konstruktsioone, trosse, poste, karusselle ja kiikesid ega tehiskattega väljakuid. See oleks tähendanud veel enam muru üleshööveldamist, paljude puude mahavõtmist ja rohelusse uppuva Ihaste keskele kaheldava sobivusega tolmurohke tehiskeskkonna loomist.
Kõik ei pea olema kila-kola täis lunapark. Suurele koormusele ei peaks too majadevaheline roheala vastugi, sest ka kohalike elanike rahu tähendab midagi.
Ühest küljest mõistan neid pettunud inimesi, kes tulevad kaugemast linnaosast uut mänguväljakut vaatama ning on end ja oma lapsi häälestanud suurele sündmusele: nüüd lähme ja näeme! Ja siis küsivaid pilke: oi, kas rohkem ei olegi!
Minu meelest on väljak parasjagu mõõdukalt tehtud. Seal leiab vaiksemaid kohti, kuhu eralduda, aga ka tegevust ja kärarikast seltskonda, kellega ühineda.
Palliplatsil käib elu hiliste õhtutundideni ja Tarzani-tross hakkab kolisema varahommikul. Aga see, et kaugemad tulijad nurisevad parkimiskoha puudumise ja atraktsioonide vähesuse üle, näitab, et mänguväljakute Tartu ei ole sugugi valmis.