Venemaal väga populaarne kirjanik, Prima Vista külaline Mihhail Veller, kelle teoste tiraažid ulatuvad sadadesse tuhandetesse, räägib intervjuus Venemaa Ukraina-poliitikast ja Putinist, aga ka filosoofiast, armastusest ja kirest.
Kirjanik nägi romaanis ette Krimmi saatust
6. mai 2014, 13:27
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mind hämmastas teie raamatuid lugedes kõige rohkem «Nulltund». Eriti romaani neljas osa, kus on juttu Venemaa uuele diktaatorile tehtud tegevuskavast ja sellestki, et Ukraina-poliitika tuleb «suunata Krimmi ja Donbassi tagasisaamisele». Kuidas te oskasite nii täpselt ette aimata?
Hakkasin romaani kirjutama veel Jeltsini ajal ja lõpetasin talvel 1999/2000, kui Putin ei olnud veel president.
Püüdsin lihtsalt loogiliselt arutleda nii, nagu arutleb kooliõpilane, kui ta kirjutab kirjandit teemal «Mis ma teeksin, kui oleksin kõikvõimas president». Ühtlasi üritasin arutleda loogiliselt ja kainelt nagu politoloog, keda ei ähvarda miski tema vaadete väljendamise pärast – jäädes absoluutselt ausaks.
Pealegi ma oletan, et elan samasugust elu nagu teised ja mulle tundub, et enamuse vaatenurk, tavalise vene inimese tunnetus on mulle päris lähedane. Venemaal on alati arvatud, et Krimm ja Novorossija (mõlemad Ukraina lõunaosas – RH märkus) kuuluvad ajalooliselt vene kultuuri hulka ja vene etnosele, aga mitte Ukrainale.
Seda kõike arvestades ma oletasin, et võim, mis tahab koguda rahva populaarsust, üritab sellist projekti Ukraina-poliitika suunal ellu viia. Kuid ma ei osanud aimata, et ma seda ise saan näha.
Eestis arvatakse, et kui Ukrainaga on asi ühel pool, võtab Putin ette Moldova ning Eesti, Läti ja Leedu. Kuidas kommenteerite?
Ma oletan, et Odessa, Nikolajevi, Hersoni ja Transnistria Venemaaga ühendamise plaani ei ole Kreml veel päevakorrast maha võtnud. Sündmuste sellist arengut ei tohi välistada.
Eesti, Läti ja Leeduga on asjalood teisiti, sest nad on astunud Natosse. Venemaa ei võta isegi mitte oma hirmuunenäos ette agressiooni Nato liikmesriigi vastu. See tooks kaasa kõikide Venemaa juriidiliste ja füüsiliste isikute pangaarvete reaalse külmutamise ja oleks Vene poliitilise ja majandusliku süsteemi krahh.
See tähendaks seda, et Venemaal vahetub võim, et Venemaad juhtivad miljardärid kaotavad sama hästi kui kõik, mis nad on kokku röövinud viimase 14 aasta jooksul, ja see variant ei rahulda neid mitte mingil juhul.
Romaanis «Nulltund» pannakse Vene diktaatorina uueks presidendiks ametisse ristleja Aurora poliitabi Vladimir Vladimirovitš Putin. Romaan ilmus aastal 2000, samal aastal sai Putin ka tegelikult presidendiks. Milliseid pahandusi on see teile toonud?
Ei vähimatki. Enamgi veel – mulle ei ole teada mitte ühtki repressioonijuhtumit, mida oleks tulnud ette Vene kirjanikel seepärast, et nad oleks mida iganes kirjutanud oma raamatutes. Ebameeldivustesse on sattunud Vene ajakirjanikud, viimase kahe-kolme aasta jooksul on üsna tavaline, et neid vallandatakse.
Vene televisiooni- ja raadiojaamad on tugevasti riikliku järelevalve all, sõnavabadus näib olevat vägagi piiratud. Mil määral olete teie seda tundnud? Olete ju viimased kaheksa aastat juhtinud Radio Rossijas oma saadet ja esinenud sageli televisioonis?
Kui ma alustasin raadiosaadetega kaheksa aastat tagasi, oli kaks piirangut: esiteks – mitte ropendada otsesaates, ning teiseks – et see on riiklik raadiojaam, siis mitte kritiseerida riigivõimu kõrgeimat esindajat presidenti. Kõik muu oli lubatud ja jäi reglementeerimata.
Kuid viimased pool aastat on Vene massiteabevahendites läinud teisiti. Lõpetatud on mitu saadet, on vallandatud ajakirjanikke ning paljud isikud on lakanud ilmumast teleekraanile ja raadiosse. Venemaa Ukraina-poliitika soovitatakse saadetes kategooriliselt jätta käsitlemata. Viimasel ajal on ka minu saates ülimalt vähe poliitikat.
Siinse intervjuu üks põhjusi on teie osavõtt Tartu rahvusvahelisest kirjandusfestivalist Prima Vista. Olete töötanud Tallinnas kirjaniku ja ajakirjanikuna, olete Eesti kirjanike liidu liige ja peatute endiselt igal aastal mõne nädala Tallinnas. Aga millised on teie sidemed Tartuga?
Ma olen Tartus käinud kogu oma elu jooksul ainult kaks korda.
Esimene kord oli siis, kui sõitsin 1979. aastal Leningradist Tallinnasse, et anda välja oma esimene raamat, ja põikasin ka Tartusse, sest teadsin, et mu isapoolne vanaisa õppis siin ülikoolis. Sain Tartus arhiivist sooviavalduse täitmise järel oma üllatuseks juba 15–20 minuti pärast kaks toimikut, üks vanaisa ja teine vanavanaisa kohta. Mõlemad olid õppinud siin ülikoolis.
Teine kord sõitsin Tartusse, kui olin juba mõne raamatu autor. Mind kutsus raamatukogu lugejatega kohtuma.
Millest tuleneb teie püsiv huvi Tallinna vastu?
Mu naine sündis ja kasvas üles Tallinnas, tema vanemad elasid kogu elu Tallinnas, kusjuures isa veel elab, andku talle jumal 120 aastat elu ja tervist ...
Meie tütar sündis ja lõpetas gümnaasiumi Tallinnas.
Kui asusime elama Moskvasse, jätsime korteri Tallinnas alles. Peatume seal, et sugulaste ja vanade sõpradega kohtuda, jõule ja aastavahetusi pidada. Tavaliselt veedame Tallinnas ka mõne nädala juulis ja augustis, see on justkui suvepuhkus: hea on mere ääres jalutada ja hingata.
Prima Vista festivalil peate 8. mail Tartu ülikoolis loengu «Inimkonna mõte ja funktsioon Universumi evolutsioonis». Kui tähtis on teile kirjanduse kõrval filosoofia?
Mul on raske neid kaht tegevusala lahus hoida, sest kirjandus ja filosoofia on inimelu kaks veidi erinevast küljest mõtestamise vormi.
Iga kirjanik on kas või veidike filosoof, kui ta püüab mõista inimese õnne olemust, inimsaatuse olemust, kannatuste olemust.
Tegelikult on ka inimene natuke filosoof, kui ta mõtleb, kuidas on maailm ja elu üles ehitatud.
Filosoofiat ei saa minu meelest kirjandusest lahutada, sest filosoof mõtleb sõnades, kirjalike lausetega. Ja nõnda nagu ilukirjandus, peab ka filosoofiline kirjandus olema kirjutatud hästi – selgelt ja täpselt ja et lugeda oleks huvitav ja kerge.
Olen lugenud, et teie arendatud energoevolutsionismi kontseptsioon võimaldab teha täpseid tulevikuprognoose. Kas vastab tõele?
See on liialdus. Filosoofia võimaldab ikkagi mõista asjade omavahelist sidet ja toimuva seaduspärasusi. Ja see on minu meelest peamine. Mul on õnnestunud teha täideläinud prognoose, kuid sellel ei ole kunagi olnud pistmist minu filosoofiaga.
Näiteks raamatus «Nulltund» on täiesti õigesti ennustatud üpris palju sellest, mida hakkas korda saatma president Putin. Kuigi selle romaani kirjutamise ajal ei teadnud veel keegi, mis mees on Putin ja milleks ta on võimeline.
Ma võin ennustada, et varem või hiljem meie maailmaruum hukkub, kuid seda on inimesed alati teadnud, nõnda on arvanud juba iidsetel aegadel paljud rahvad ja nimetanud seda sõltuvalt usundist näiteks viimseks kohtupäevaks või armageddon’iks.
Lähema aja kohta tehtud poliitiliste prognoosidega olen pahatihti alt läinud.
Eesti keelde on seni veel vahendamata veerandsada teie raamatut. Mida soovitaksite tõlkida järgmisena?
Umbes kuu tagasi ilmus mu raamat «Armastus ja kirg». Žanri poolest kuulub see ilmselt kirjanduslik-filosoofiliste teoste hulka, kuid kirja pandud mitte nii, nagu esseed tavaliselt, vaid lihtsas inimlikus keeles.
Selles raamatus on 66 maailmakirjanduse suurt armastuse lugu, neid on alates piiblist kuni XX sajandi keskpaiga Ameerika kirjandusklassikani: Simson ja Deliila, Jason ja Medeia, Tristan ja Isolde, Quasimodo ja Esmeralda ning paljud teised.
Meie ajal loetakse teatavasti varasemast palju vähem ja mõeldakse harva loetu üle järele. Minu raamat on katse mõtestada armastuse fenomeni maailmakirjanduse klassikas kolme tuhande aasta vältel seoses sotsiaalsete, poliitiliste, majanduslike, eetiliste ja muude aspektidega.
Mulle ei ole teada teist samalaadset teost, ja ma loodan, et «Armastus ja kirg» pakub huvi ka eesti lugejale.
-------------------------------------------------------
Moskva-Tallinn-Tartu
• Mihhail Veller sündis 20. mail 1948 Kamenets-Podolskis (Lääne-Ukraina) ohvitseriperes.
• Lõpetanud Leningradi riikliku ülikooli vene filoloogia erialal 1972.
• 1979 asus Tallinnas tööle ajalehes Molodjož Estonii.
• Esimene raamat «Tahan olla kojamees» tuli trükist 1983.
• Kirjaniku enda andmeil on ilmunud umbes 30 tema raamatut, millest kõige uuem, «Armastus ja kirg» (pildil), tuli trükist kuu tagasi.
• Seni on eesti keelde tõlgitud tema teostest «Ühesõiduhobu» (1984), «Nulltund» (2002), «Nevski prospekti
legendid» (2005) ja «Legendid 2» (2006).
• Prima Vista festivalil peab Tartu ülikooli Philosophicumis (Jakobi 2, ruum 226) 8. mail kell 16.30 loengu «Inimkonna mõte ja funktsioon Universumi evolutsioonis».
• Kohtumisel lugejatega 9. mail kell 17.30 Tartu linnaraamatukogu saalis (Kompanii 3/5) kõneleb teemal «Armastus ja kirg maailmakirjanduses».
• Aastast 2006 juhib Radio Rossijas iganädalast saadet «Ajame juttu Mihhail Velleriga», mille järgmine otsesaade on kavas eeloleval pühapäeval kell 14.10 Moskva aja järgi, järelkuulata saab internetis http://www.radiorus.ru/brand/audio/id/57071/.
• Elab Moskvas, abielus Annega, tütar Valentina.