Paapua Uus-Guinea domi hõimu emad oma lapsi unele ei laula. Samuti ei ole neil kombeks lapsi kindlal ajal magama panna. Lapsed lihtsalt uinuvad, kui on väsinud, või lähevad magama koos kogu perega siis, kui õhtutoimetused on tehtud.
Paapua beebid magavad unekotis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Magama minnakse üsna varakult, kuna pimedaks läheb kell pool seitse ja elektrit paljudes külades ei ole.
Isad ja emad magavad eraldi ruumis ning lapsed magavad enamasti emade juures. Vahel elab koos mitu põlvkonda ja siis magavad vanaemad ja emad ja lapsed kõik koos.
Laps pannakse kohe pärast sündi traditsioonilisse beebikotti, mis on ise tehtud. Selle põhja asetatakse tugevduseks kartong ja selle peale võimaluse korral tükk porolooni ning siis tekk, mille äärtega laps ka kaetakse. Kotti kantakse sanga abil peas või seljal.
Kui ema teeb aias või kodus tööd, riputatakse kott oksa külge või mõne konksu otsa. Levinud on uskumus, et kui aias või põllul tööl olles jätta laps järelevalveta, võivad tulla vaenuliku klanni või hõimu inimesed ja lapse haige või vigase lapse vastu salaja ära vahetada.
Niisuguse kirjelduse saatis Tartu Postimehele eesti naine Mailis Wüst, kes koos oma abikaasa Gerolf Wüstiga on kristlikud misjonärid Paapua Uus-Guineas. Nad elavad koos domi hõimu liikmetega külg külje kõrval, õppides nende tavasid ja keelt, et hiljem aidata kaasa piibli tõlkimisele ja selle õpetamisele domide hulgas. Mailise ja Gerolfi peres kasvab ka aasta ja üheksa kuu vanune Richard, kes on oma noorest elust veidi üle aasta veetnud seal, mängides iga päev kohalike lastega.
Igal õhtul laulab Mailis Wüst oma pojale tuttavaid eesti lastelaule «Kes elab metsa sees», «Muki on koerake», «Juba linnukesed …», «Põdral maja metsa sees». Mailis on Ri-chardil praegu ainus inimene, kelle suust poiss eesti keelt kuuleb.