Et märksõnad Plasku, Tasku, bussijaam ja tartlased on tõstnud selle Emajõe-äärse piirkonna erutavaks päevateemaks, siis huvitume, mida tähendas see ala Tartu linnakodanikele ligi paar sajandit tagasi.
Emajõe äär on kandnud tähtsaid asutusi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ülikooli taasavamine 1802. aastal andis head võimalused ka Tartu linna arenguks. Ülikooli klassitsistlikus ehitusstiilis peahoone ja hoonekompleks Toomemäel tõi ülevust linna tollasesse provintslikusse miljöösse. Ka linna keskosa tänavad hoonestati kahe-kolmekorruseliste ehitistega, mille fassaadil reastusid ülakaunistustega sambad või tugipostid.
«Niisuguseid klassitsismi viimasesse ehitusperioodi kuuluvaid pilastritega hooneid püstitati igas linnaosas ja need etendasid tähtsat osa Tartu kui klassitsistliku arhitektuuriga linnaansambli üldilmes,» loeme 19. sajandi alguse Tartu kohta väljaandest «Eesti arhitektuuri ajalugu» (1965).
Mitmete klassitsismi lihtsuse ja selguse näidete seas nimetatakse seal ka Turu tänava ja Emajõe vahel paiknenud Kaluri ja Auriku tänava hooneid.
Praegusel ajal puudutab see piirkond tartlasi väga eluliselt Tasku ja uue bussijaama koos olemas olemise ning reisijate teenindamise pärast.
Ent poolteist sajandit tagasi olid tollel Emajõe neemikul ehk Emajõkke ulatuval maismaa alakesel hoopis teised ülesanded kanda.
Sellest hoonestusest, mis esindaks meile seal 19. ja 20. sajandit, pole praeguseks enam midagi alles. Kõik olnu hävis 1941. ja 1944. aasta sõjatules.
Siin hävisid ka Eesti arhitektuuri ajalukku kantud kaks stiilset ehitist: otse Emajõe piiril, tollasel Auriku tänaval paiknenud suur hoone, mille jõepoolsel fassaadil oli 36 akent, ja hoone Kaluri tänavas.
Haiglakompleks
1841. aastal avati siin, tollasel aadressil Kaluri 12 Liivimaa kubermangu ringkonnahaigla (hoolekande kolleegiumi järelevalvel ja kreisiarsti valitsemisel).
Tartu ülikooli kliinikud olid alustanud oma tegevust juba aastatel 1804–1806, kuid esialgu eramajades üüritud ruumides, veidi hiljem Toomel oma hoones. Et voodikohtade arv ülikooli kliinikutes oli algul väike, siis hakkas ülikool 1845. aastast peale kasutama Kaluri tänavas asuva Tartu ringkonnahaigla üht osakonda oma hospitaalkliinikuna.
1880. aastal läks haigla meditsiiniline juhtimine kreisiarstilt üle linnaarstile, majanduslik juhtimine aga Tartu linnale.
Ülikooli Kaluri tänava hospitaalteraapia kliinikut laiendati 1891. aastal ja tehti ümberehitusigi. 1894. aastal avati linnahaigla juures apteek. Kaluri tänava kompleksis seati sisse ka nakkushaiguste osakond (10 voodikohta), mis 1912. aasta alguses viidi üle Lina tänavasse.
1899. aastal hakati ülikooli professori W. Zoege von Mannteuffeli eestvõttel kasutama Kaluri tänava haigla üht osakonda hospitaalkirurgia kliinikuna.
20. sajandi algul oli linnahaiglas ligi sada voodikohta.
1912. aastal alustas Tartu ülikool Maarjamõisa väljal kahe kliinikuhoone ehitamist. Need said valmis 1914. aastal, kuid Esimese maailmasõja puhkemise tõttu jäid siiski Punase Risti Seltsi laatsarettide ja sõjaväehospidalide käsutusse.
1921. aastal likvideeriti linnahaigla Kaluri tänavas, haiged ja inventar viidi üle Maarjamõisa väljal vastavatud kliinikutesse.
Käsitöökool
1921. aastast peale tegutses endises linnahaiglas Kaluri tänavas Tartu Naisühingu käsitöökool. See oli erakool, kuid sai ülalpidamiseks toetust ka linnalt. Selles populaarses koolis oli õppimas sadakond nobedanäpulist tütarlast.
Selle kunagine õpilane, hilisem käsitööõpetaja Hilja Oja on meenutanud oma lõputöö (mis oli ühtlasi ühe nõudliku linnaproua tellimus) tegemist. Tal tuli õmmelda siidsall ja selle ühele poolele tikkida efektne, koheva ja värvilise sabasulestikuga jaanalind.
Nii peene ja suuremahulise tikanditööga kaasnes pisaraid, pinget ning valulikkust kaela- ja käelihastes, kuid lõputööst sai ikkagi meistritöö.
Endise linnahaigla ruumidesse, käsitöökooli kõrvale, on mahtunud veel mitmeid linnaasutusi, nagu kutsevaliku nõuandla, tööbörs ja juriidilise nõuande büroo. Kuid need koliti 1930ndail tagasi endisesse asukohta, Gildi 8.
Teine Emajõe poolsaarekest vääristanud klassitsistlik hoone otse veepiiril, tollases Auriku tänavas tegutses 19. sajandi esimesel poolel seltsimaja ja supelasutusena. Selles on asunud ka Emajõe laevastiku ja Tartu jõesadama kontor.
Eesti Wabariigi päevil kolisid Kivi tänavast Auriku tänava soliidse väljanägemisega hoonesse pandimaja ja linna laenukassa, mis andis laenu vaesematele linnakodanikele.
Hoone ühes tiivas asus ka esinduslik saun. Kunagise pitsikaupmehe Pirogovi (elukoht oli Munga ja Rüütli nurgal, poekene peaaegu samas kõrval) tütar Ljubov Mitt on meenutanud jutuajamistes samuti seda sauna. Fuajees olnud parkettpõrand, ruumid kõrged ja avarad.
Elektrijaam ja liköörivabrik
Detsembris 1910 seati Emajõe kaldale Soola tänavasse sisse linna elektrijaam. Eesti iseseisvuse algul varustanud Tartu linna elektriga kaks elektrijaama: linna ja OÜ Karlova oma. Linna elektrijaama ja gaasivabriku 1925. aasta andmete järgi olnud Tartu uulitsatel 80 elektri- ja 310 gaasivalgustuspunkti. Elektrivõrguga olnud ühenduses 39,1 protsenti hoonetest ehk 1578 maja.
Linnaelu edenedes suurenes vajadus ka elektri järele. 1926. aastal ostis Tartu linn Eesti Pangalt Ulila elektrijaama ja turbatööstuse.
1927. aasta Tartu linna plaanil on ühe Emajõe-äärse Auriku tänava kivihoone kohta märge: Tartu aiaviljaühisuse liköörivabrik.
1941. aasta sõjasuve pööraste lahingute kirjelduses mainitakse ka liköörivabriku ümbruses tiirelnud «plõksutajaid» ehk kavalaid seiklejaid, kes relv näpus püüdsid pääseda valveta jäänud kangema kraami juurde.
Linna laevandus
1867. aastal avati regulaarne aurikuühendus Tartu ja Pihkva vahel. 1870. aastal kurseeris Emajõel juba neli aurikut: Alexander, Narva, Dorpat ja Peipus. 1899. aastal liigelnud Emajõel 75 lotja.
1927. aasta linnaplaanil on Lodja (Riia) ja Auriku tänava nurgal tähistus ja sellel kohaselgitus – Tartu ja Peipsi sadamate kapten.
Tartu sisevete laevandusel oli (Tartu linna tegevuse ülevaate järgi) 1930. aastaks kolm liiniaurikut: Kungla, Torm ja Eha. Need ja mootorlaev Sulev pidasid Tartuga Võrtsjärve-Emajõe-Peipsi veeteedel reisijate- ja kaubaveo ühendust.
Oma poisikesepõlve mälestustest võib nii mõndagi kinnitada ka põline tartlane, tuntud koorijuht Uno Uiga (snd 1925). Tema lapsepõlvekodu oli Raatuse tänavas ja tihtipeale oli tal huvi ja asja ka laevasadamasse. Tema onu, ema vend Ernst Tanni, oli Kungla kapten.
Uno Uiga meenutab, et tollal toimis Tartu ja Praaga vahel regulaarne laevaliiklus. Emajõe-äärne rahvas sai iga päev maalt linna ja linnast maale. Laev peatus väikestes jõeäärsetes sadamakohtades. Esimene peatus oli Ihastes, siis tulid Kabina, Luunja, Kaagvere, Mäksa, Kavastu ...
Nii Peipsini, Praaga sadamani välja. Praaga kant olnud tuntud jõhvikamaa ja hea kalapüügipiirkond.
Emajõgi oli eluliselt vajalik ja aktiivselt toimiv liiklussoon. Peeti silmas, et liiguvad ju inimesed. Mitte majad. Olgu need siis tornidega või ilma.