Kuna täpselt kümme aastat tagasi 1. mail sai Eestist ametlikult Euroopa Liidu liige, siis on paras aeg teha väike rehnutt teemal, mida me selle ajaga võitnud ja kaotanud oleme. Teades eestlaste kirge edetabelite vastu, pakun välja meie Euroopa Liidus elatud aja muutuste esikümne.
Eurotoetused. Minu kogemuse kohaselt teavad eestlased mis tahes Maarjamaa otsas kõige paremini seda, kus ja kuidas on euroraha nende elu mõjutanud.
Mis on ka mõistetav, sest on ju viimaste aastate Eesti riigieelarvest ligi 15 protsenti tulnud ühisest Euroopa katlast ning kõige erinevamate europrojektide elujärge parandavat mõju on tunda nii Tallinnas, Narvas kui Kalanas. Nii pole ka imestada, et koos Läti ja Leeduga oleme Ida-Euroopas edukaimad eurotoetuste kasutajad.
Ühtne turg. Kahjuks on meie ühiskonnas palju vähem teadvustatud, et ELi liikmesus on taganud Eesti ettevõtetele piiranguteta juurdepääsu maailma kõige suurema ostuvõimega turule, kus tegutseb üle 500 miljoni tarbija.
Statistika näitab veenvalt, et alates liitumisest on Eesti toodete müük Euroopa Liitu märkimisväärselt kasvanud, ületades 70 protsenti. Parem ligipääs ühtsele turule on kiirendanud majandusarengut ning suurendanud elanike heaolu kindlasti rohkem kui eurotoetused.
Liikumisvabadus. Tänu ühele euroliidu põhivabadusele on eestlased saanud vabalt rännata, õppida ja töötada. Kindlasti oleks palju eestlasi töö või parema palga otsingutel läinud Euroopasse niikuinii, aga liikmesus on taganud selle, et neid koheldakse võrdselt kohalikega, ning see omakorda on kindlasti soodustanud inimeste lahkumist.
Rahvaloenduse kohaselt on Eesti rahvaarv sajandi algusega võrreldes vähenenud 5,5 protsenti. Meid kui väikerahvast ei lohuta palju teadmine, et Lätis-Leedus vähenes rahvaarv lausa 14–15 protsenti. Teisalt näitab statistika, et meiega elujärjelt samal tasemel Tšehhist on läände läinud vähem inimesi, seega ei ole alati raha see, mis inimesi kodumaal hoiab.
Rahvusvaheline tegija. Tänu Euroopa Liidu ja NATO liikmesusele on Eesti riigi sõnaõigus rahvusvahelises suhtluses tugevam kui kunagi varem.
Piirdun vaid ühe näitega. Kuna meie majanduse käekäik sõltub niikuinii Euroopa majanduskeskkonnast, siis nüüd saame selle kujundamisel otsast lõpuni ise kaasa rääkida ja otsuseid suunata.
Sageli alahinnatakse meie riigi võimekust, aga piltlikku võrdlust kasutades poksib Eesti tegelikult Euroopa meistrivõistlustel palju raskemas kehakaalus, kui meie väikse rahvaarvu järgi eeldada võib.
Keset Euroopat. Enne liitumist Euroopa Liiduga soovis enamik Eesti poliitikuid käituda ELis britilikult: küsida võimalikult palju erandeid ja teha koostööd võimalikult vähestes valdkondades. Liidus olles muutus see suhtumine kiiresti vastupidiseks, sest väikese riigi huvides on tugev ja töövõimeline liit.
Nii võtsime esimesel võimalusel käibele euroraha ja liitusime Schengeni viisavaba piirkonnaga, väiksematest koostööprojektidest rääkimata. Märkamatult on Eestist saanud tuum-Euroopasse kuuluv riik, kuigi geograafiliselt asume endiselt Euroopa Liidu südamest kaugel idas.
Pehme julgeolek. 1996. aastal tegid kaks Ameerika julgeolekuanalüütikut revolutsioonilise ettepaneku: kuna Balti riike ei saa Venemaa vastuseisu tõttu NATOsse võtta, siis tasub meid vähemalt pehme julgeoleku tagamiseks võimalikult ruttu võtta Euroopa Liitu. Vahepealsetel aastatel on euroliit muutunud meile puhtalt majandusprojektiks, sest sõjalist julgeolekut pakkus NATO.
Ent Ukraina kriis on muutnud taas oluliseks ka ELi julgeolekumõõtme. Esiteks on ebakindlas olukorras vajalik iga täiendavat turvalisust pakkuv liitlane. Teiseks saab Venemaad tõhusalt mõjutada just Euroopa Liidu relvastuses olevate majandussanktsioonide abil, mis võivad vajaduse korral olla väga valusad, kuna EL on Venemaa suurim kaubanduspartner.
Keskkonnakaitse. Eesti liitumislepingus oli üks kõige töö- ja rahamahukamaid kohustus viia meie keskkonnakaitse euroopalikule tasemele. Teisalt pakkus EL nende kohustuste täitmiseks rahalist tuge.
Nüüd on heameel tõdeda, et keskkonnahoiu mõttes on Eesti hüpanud vähemalt ühe põlvkonna võrra edasi. Kuna maa alla pandud torud paistavad võrreldes uute maanteedega väga vähe välja, siis toon näiteks arvud: veemajandusse on pandud ligi 400 miljonit eurot ning selle eest saab puhta joogivee üle 100 000 inimese.
Usaldus püsib. Euroopa Liiduga ühinemise poolt hääletas rahvahääletusel 67 protsenti kodanikest. Paljude Euroopa rahvastega võrreldes üpris erandlikul kombel pole Eesti inimeste toetus Euroopa Liidule kogu selle aja jooksul langenud.
Aastavahetusel tehtud küsitluse kohaselt peab 80 protsenti eestlastest õigeks, et Eesti kuulub ELi.
Tundmatu tulevik. Kuigi eestlased tunnevad väga hästi kõikvõimalikke euroliidu rahastamisskeeme, siis võrreldes vanade liikmesriikidega tuntakse märksa kehvemini liidu ülesehitust ja tööpõhimõtteid.
Kui soovime tugevat ja teovõimelist Euroopa Liitu, nagu kinnitavad europarlamendi valimiste eel kõik suuremad erakonnad, tuleb järgmisel kümnel aastal tõsiselt kaasa mõelda ja rääkida selle üle, kuidas liitu niimoodi arendada, et see vastaks paremini Eesti ja kogu Euroopa huvidele.
Eesti keel. Eestlaste rahvuslikule identiteedile on alati tähtis olnud eesti keele püsimine.
See ei ole lihtsalt staatuse sümbol, et eesti keel on üks ELi ametlik keel. Just seetõttu tõlgitakse meie emakeelde igal aastal suurusjärgus 60 000 lehekülge seadusandlikke dokumente.
Kuna ELi seadused peavad pidevalt kaasas käima kiirelt areneva eluga, siis arendab suur tõlkemaht vaevalt ühe miljoni kõnelejaga keelt pidevalt kõigis uutes eluvaldkondades ning suurendab välismaal huvi eesti keele õppimise vastu.
Paljud meist kümneid kordi suurema kasutajate arvuga keeled võivad nii kõrgest arengutasemest ainult unistada.
Ilu on teadagi vaataja silmades. Kindlasti oleks mõne teise kirjutaja esikümme hoopis teistsugune. Aga see ei muuda kõige tähtsamat – rahva enamuse otsus muutis oluliselt meie elu.