Vambola Paavo: rahva laulu- ja tantsupidu Tartusse

Vambola Paavo Foto: Postimees.ee

Suvise suurpeo nimel Tallinnas pingutavad kõik koorid ja tantsurühmad. Selgunud on need, kes saavad marjamaale, ja teised, kes jäävad karjamaale. Mitu aastat on harjutatud ja vaeva nähtud. Pettumus on suur neil, kes peole ei pääse.

2009. aastal jäi laulu- ja tantsupeolt välja 244 kollektiivi ehk ligi 4000 lauljat-tantsijat. Kaks aastat hiljem ei pääsenud koolinoorte peole 299 kollektiivi, ehkki harjutati kõvasti. Sõel oli tihe, ligi 5000 noorel jäi peorõõm saamata.

Tänavu üritavad laulu- ja tantsupeole pääseda 42 000 lauljat ja tantsijat, aga ka nüüd tuleb arvestada, et kõik Kalevi staadioni murule ja laulukaare alla ei mahu. Kuid just laulu- ja tantsupidu peaks olema see pidu, kus rind rõõmsaks laulda ja tallad rakku tantsida. Kultuuriministergi on seda meelt, et kõigil peaks olema võimalus laulda ja tantsida. Kõik soovijad pealinna paraku ei pääse ja see on paratamatus – meil pole hiigelväljakut!

Keegi pole viitsinud mõelda sellele, kuidas korvata pettumust neile, kes jäävad nii-öelda joone alla. Võiksime avada neile varuvärava ja teha näiteks suve lõpul Tartus lohutuspeo.

Tartu on laulupidude häll. Mullu sai siin teoks öölaulupidu, mida tuldi kuulama üle Eesti. Võiks laulda ja tantsida 20. augusti õhtul Tartu laululaval.

Kui tahame panustada rahvuskultuuri säilimisse, võiks riik toetada seesugust ettevõtmist mõnesaja tuhandega. Eelmise aasta öölaulupidu toetati reservfondist 300 000 euroga.

Küllap leiaks Tartugi oma eelarvest midagi ning kindlasti oleksid lauljad-tantsijadki ühispeo nimel valmis oma rahakotti pisut avama. Sellest rahast kataks laululava üüri ja valgustuse, lavastusbrigaadi kulud. Esinejate toitlustamiseks paneks ehk lahked sponsoridki õla alla. Ühepäevaseks ürituseks pole vaja ööbimiskohti.

Piisavalt palju on kostnud muusikaõpetajate hääli, et peo repertuaar on seekord keeruline, lapsed ja noored ei suuda välja laulda kõiki suurvorme ja kantaate. Ega seepärast tohi asi soiku jääda ega okas hinge kriipima.

Tartus võiks ju laulda neid laule, mis rahvale hingelähedased ja lihtsamad. Jätame suurvormid esinduskooridele. Üheks päevaks saab koorid Emajõe kaldale kutsuda, hommikupoolikul proovi teha ning õhtul esineda. Pidu võiks lauluväljakul alata kella seitsmest-kaheksast ja kesta südaööni.

Kui praegu Tiigi seltsimaja ja linna kultuuriosakond kokku  istuksid, mõttetalguid peaksid, siis annaks midagi organiseerida. Kõik on kinni muutumises ja tahtmises.

Ma saan aru, et kogu aur ja vile läheb pealinna peo peale, aga kui midagi ei üritata, siis ei toimu ka midagi. Tänapäevane internet võimaldab ettepaneku laiali saata ja tagasisidet saada, paari-kolme kuuga suudaksime rahvaalgatuse korras peo organiseerida. Tänu osalejatelt oleks igal juhul tagatud. Kas see pole suurim tänu?

See, et peole pääsejad saavad kodumaakonnas tule teekonnal üles astuda, pole ikkagi tunne, mis tekib õlg õla kõrval lauldes või tantsides.

Kui kõiki Tallinna peolt välja jäänud koore ja tantsurühmi ei õnnestu Eesti eri paigust 20. augusti õhtuks Tähtvere lauluväljakule kutsuda, võiks teha panuse Lõuna-Eesti kollektiividele. Valgast, Võrust või Põlvast pole teekond kuigi pikk. Värske linnapea Urmas Klaas, kes ise selle piirkonna mees, võiks mõelda ja hea tahtmise korral olla ettevõtmise patroon. Tartu saaks kõva punkti kirja.

Linna suveürituste kalendris oleks üks vahva ettevõtmine lisaks. See meelitaks kaema lähemalt ja kaugelt. Mainekujunduseltki oleks juures plusspunktid. Mõelgem. Hea tahtmise korral jõuame peo ära teha.