Tartu ülikooli kliinikumi lasteõde Elbe Hade ootab maikuust vastuvõttudele perekondi, kes on mures oma enam kui viieaastase lapse öise voodimärgamise pärast.
Voodimärgajat aitab lasteõde
21. aprill 2014, 13:32
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Õde Elbe Hade sõnul on see probleem küllalt levinud, aga isegi lapsevanemad häbenevad sellest rääkida. Pikalt ja laialt võidakse kirjeldada oma järeltulija allergia või astmaga seotud üksikasju, kuid mitte seda, et laps märgab mitu korda nädalas voodit.
Loodetakse, et küll see läheb kasvades mööda. Vahel lähebki. Aga kui probleem ei kao ka pärast viiendat eluaastat, tasuks Elbe Hade sõnul kindlasti tulla nõustamisele, ja mida varem, seda parem.
Elbe Hade märkis, et näiteks Ühendkuningriigis on 5–16-aastaste laste voodimärgamine astma järel kõige sagedasem krooniline seisund. «Häbeneda ei ole siin midagi, abi on pealegi olemas,» kordas ta.
Mida aeg edasi, seda enam mõjutab probleem lapse enesekindlust. Toob kaasa pinget, kui küllaminekul kaalutakse kodust väljas ööbimist. Ka on siin oht sattuda eakaaslaste osatamise ja narrimise ohvriks. Probleem võib jätkuda suureks saamiseni, ja uuringud näitavad, et öist voodimärgamist esineb kuni kolmel protsendil täiskasvanutest.
Räägitakse esmasest ja teisesest voodimärgamisest. Esmane on see, mil laps pissib öösel alla väikelapseeast alates. Esmane voodimärgamine ei ole psühholoogiline probleem, nagu enamasti usutakse.
Teisese voodimärgamisega defineeritakse olukorda, mil laps on vähemalt pool aastat kuiva voodiga hakkama saanud ja mingil põhjusel on märgamine uuesti tekkinud. See võib küll olla seotud lapse elu suurte muutustega, kas uude lasteaeda või kooli mineku, õe või venna sünni, kalli inimese surma või pere lahkukolimisega.
Elbe Hade ütles, et ei ole mõtet lasta lapsel vaikselt kannatada. Oma mure tuleb perel ära rääkida kõigepealt perearstile, kes siis kirjutab saatekirja lasteõe vastuvõtule.
Mõnikord on abi lihtsatest soovitustest, näiteks sellest, et püüda muuta lapse päevast toitumiskava ja õhtust joomisharjumist. Ka on võimalik appi võtta erinevaid meetodeid, mis ei põhine ravimitel, näiteks äratussüsteemi. See on väike seade, mis kinnitatakse pidžaamapükstele, seade reageerib esimestele niiskuspiiskadele ja käivitab alarmi.
Et tavaliselt on lastel sügav uni, eeldab selle süsteemi kasutuselevõtt lapsevanema kõrvalolekut, et laps alarmi järel üles äratada. Virgudes tõmbuvad lapse vaagnapõhjalihased automaatselt kokku ja nii on tal võimalik kuni potile jõudmiseni piss kinni hoida.
Lõpuks õpib laps potilemineku vajadust ka öösel läbi une tajuma.
Kui see või teistsugused nipid ei aita, on olemas ravimid. Üks neist on selline, mis püüab kompenseerida organismi enda toodetavat ainet vasopressiini.
Vasopressiin annab neerudele käsu uriinitootmist öösel aeglustada. Põhjus, miks lapsel õnnetused juhtuvad, võibki olla tingitud sellest, et tema keha toodab ebapiisavalt vasopressiini ning tal tuleb ka magamise ajal toime tulla suure, päevale iseloomuliku uriinikogusega. Ja sellega ta kasvav keha esialgu hakkama ei saagi.