Tartu kõrgema kunstikooli tudeng Tiit Joala kannab tingimisi kriminaalkaristust kanepi kasvatamise ja pruukimise pärast. Eelmisel reedel sai ta diplomitööks valminud dokfilmi eest hinde B (väga hea).
Idee teha dokumentaalfilm tuli arestimaja kongis
15. juuni 2010, 09:24
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Dokfilmi «Miks sai minust kurjategija?» üks eesmärke on, nagu te märgite töö kirjalikus osas, «anda ülevaade narkoprobleemidest, kontsentreerudes keeluseaduse problemaatikale». Olete kaamera ette pannud asjatundjaid mitmes riigis. Filmiga soovite tekitada diskussiooni. Miks?
Lõppkokkuvõtteks peaks diskussioon kaasa tooma tõhusama ja inimlikuma, tegelikke olusid arvestava narkopoliitika. Praegused seadused ei võta arvesse reaalset olukorda.
Kaheldavaks jääb isegi see, kas karmi seaduse rakendamine vähendab tarbimist. Kui võrrelda Euroopa riike kvantitatiivsel tasemel ning vaadata keeluseaduse elluviimise rangust ja tarbimise määra, siis – ja sellest ma räägin filmis ka – ei paista seal olevat mingit seost.
Mille poolest on praegune narkopoliitika kehv?
Tarbimisega on seotud väga tugevad reaalsed probleemid, eelkõige terviseprobleemid. Kriminaliseerimine aga muudab hullemaks terviseprobleemid – uimastid sisaldavad palju kõrvalaineid, ravi kättesaadavus väheneb – ja toob endaga kaasa ka kriminaalprobleemid. Näiteks põrandaaluse turu tekkimise ja mittevägivaldsete, ühiskonnale mitteohtlike inimeste vangisattumise.
Arvesse tuleb võtta ka seda, et üldiselt on kõikides riikides ja kultuurilistes kontekstides umbes 90 protsenti neid narkootiliste ainete tarbijaid, kellele see ei tekita probleeme. Ja ainult 10 protsenti on neid inimesi, kellel on sõltuvusprobleemid või kuritegelikud kalduvused.
Kriminaliseerides kogu seda valdkonda, püstitab ühiskond endale eesmärgi, mida ei suuda täita, sest meil ei ole piisavalt võimalusi sedavõrd intiimsete, privaatsete tegevuste ohjeldamiseks. Narkopoliitika muud aspektid nagu ravi ja ennetus Eestis sisuliselt puuduvad.
Mil määral ajendas diplomitööd tegema teie enda kriminaalkaristus?
Mõtted, et seda teemat tuleb ühiskonnas rohkem arutada, olid mul juba enne arreteerimist. Aga idee filmi tegemiseks nii, et ma räägin ka enda kogemusest, tuli mulle siis, kui ma vedelesin Tartu arestimaja kongis.
Kui palju kanepit politsei teie juurest avastas?
Kui politsei jaanuaris 2008 ühel hommikul uksele koputas, oli mul kasvamas viis taime. Süüdistuse kohaselt kasvatasin ma 25 taime, sest politseinikud leidsid peale kasvavate taimede ka suurema koguse kanepilehti.
Kanepilehti ma väga ei tahtnud, ma suitsetasin õisi, mis on kõrgema kvaliteediga. Niisiis oli mul kogunenud kilo lehti, millega ma ei osanud midagi peale hakata, ära ka ei raatsinud visata.
Kas kaubanduslikku tegevust politsei ei tuvastanud?
Kaubanduslikku tegevust ei olnudki.
Ma tarbisin ise hästi palju ja pakkusin lahkelt piipu ka oma sõpradele, kellest ma teadsin, et nad tarbivad kanepit. Müüki ei toimunud.
Kuidas mõjus paariks päevaks vahistamine ja hiljem vabaduses kohtu alla mineku ootamine õppimisele ja loomingulisele tegevusele?
See oli kõik väga ebameeldiv, kurnav, väsitav ja jõhker. Vaimne pinge oli tohutu. Eriti halb on sellises ootamises asjaolu, et ei saa teha mingisuguseid tulevikuplaane.
Ma arvan, et mõnes mõttes on see võrreldav inimesega, kellel on surmav haigus ja kes teab, et enam pikka pidu ei ole.
Millal oli kohus ja milline oli karistus?
Kohus oli kevadel 2009. Karistus oli kolm aastat tingimisi vangistust lisatingimusega, et ma ei tohi tarbida sellel ajal uimasteid. Praeguseks olen ma karistusest ära kandnud ühe aasta.
Kuidas on võimalik, et teid ei eksmatrikuleeritud Tartu kõrgemast kunstikoolist?
Kuskil on küll kirjas, et kriminaalkuriteo toimepanekul visatakse koolist välja, ja seda ka arutati, aga alles aasta hiljem, vahetult enne minu diplomitöö valmimist sel kevadel. Alles nüüd sel lihtsal põhjusel, et puuduvad süsteemid, mis kohustavad teavitama haridusasutust kriminaalkuriteo toimepanekust.
Kooli üks põhilisi otsuseid oli see, et ühe kuriteo eest mitu korda karistada ei ole mõistlik.
Kui palju suudab teie film Eesti narkopoliitikat muuta?
Ma väga loodan, et seda filmi märgatakse ja et see suudab hoogustada diskussiooni. Seni taandub diskussioon üldjuhul moraalsele seisukohavõtule.
Minu arvates peaksime aktsepteerima ennekõike seda, et kõik droogid tekitavad probleeme, et nende kõigiga on seotud terviseprobleemid. Me peaksime rääkima, millised oleksid kõige mõjuvamad meetodid probleemide minimeerimiseks. Kriminaliseerimine pigem suurendab neid probleeme.
Tiit Joala esitleb oma filmi täna kell 19 Genialistide klubis. Filmi treiler on Youtube’is.
Arvamus
Marko Raat
Režissöör, Tiit Joala diplomitöö juhendaja:
Ma arvan, et Tiit Joala on teinud oma filmiga ära hästi suure töö, ajakirjandusliku analüüsi. Ta sai ise haiget, ja harva juhtub, et seda laadi filmid saavad alguse ilma isiklikult haiget saamata.
Ma väga loodan, et see film aitab käivitada narkoteemalise diskussiooni Eestis. Siiamaani on kogu see teema meil demoniseeritud, teadmatuse ja hirmuga ümbritsetud. Nagu selles dokfilmiski välja tuleb, on nendel teemadel mujal juba ammu arutletud ja mõeldud ning mõned riigid on julgenud ka muuta narkopoliitikat.
Nii palju kui ma tean, ei saanud Tiit Joala oma filmi intervjuusid kohalikest instantsidest, kelle enda huvides ja meie kõigi huvides see diskussioon peaks käima. Meil on narkootikumide teemadel arutlemises praegu veel primitiivne asja eitamise faas – et sellist asja ei ole meil olemas.
Aga samas on see tegelikult olemas meil kõige rõvedamal kombel, ma mõtlen näiteks süstimist.
Ma arvan, et Tiit Joala film on hoolimata kohatisest tehnilisest kohmakusest aktuaalne ja oluline.