Rein Kilk, ärimees:
Linnapea vahetus Tartus. Arvab Rein Kilk
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Minu ja Urmas Kruuse suhtlemist ja teineteisesse suhtumist ei saa paraku soojaks ja südamlikuks lugeda, seda ilmselt mõlemalt poolt.
Minu jaoks oli ta veidi arusaamatu vend. Mis oli see, mida ta linnale head tegi? Mida Andrus Ansip positiivset tegi, seda oskan ma küll öelda.
Ansip võitis populaarsust sellega, et lahendas esimeste kuudega ära terve hulga varasemate aegade jooksul kokkujooksnud pusasid alates lennuväljast ja lõpetades kohtumaja ehitusega. Otsuseid võis kiita või kritiseerida, aga tehtud said nad kiiresti.
Samas vähemasti minu meelest oli Kruuse otsustusvõimetu juht. Läks enda kabinetist ka välja, kui oli vaja otsustada. Ütles: tehke midagi – ja läks ise minema.
Samas tuleb tunnustada, et ta oli pikalt ametis ja kogus valimistel kuhjaga hääli. Aga minu põlvkond mäletab Brežnevi fenomeni: sa ei pruugigi põhimõttelisi otsuseid langetada, asjad kulgevad iseenesest, sellal kui sa seltsimeestega asja arutad. Brežnev oli ka väga populaarne juht Nõukogude Liidus.
Praegu on Euroopa Liidu struktuurifondide raha ja riiklikke investeeringuid, mis lausa pressivad peale. Kui linn oleks väga aktiivselt vastu seisnud, siis võib-olla Idaringteed ei oleks tulnud. Aga oleks ka palju tahta, et ta oleks millelegi vastu olnud.
Eks mul ole muidugi väike isiklik vimm ka sees, näiteks Tartu raudteejaama valmimist suutis ta pidurdada palju aastaid. See oleks kõigi ootesaalide ja restoraniga ammu valmis olnud, puhtalt erainitsiatiivina pealegi.