Lahingus langenud, kuulihaava läbi surnud, haavade kätte surnud, suurtüki kuuli läbi surma saanud ... Selliseid surmapõhjusi on 1918. aasta novembrist 1920. aasta alguseni peetud Vabadussõja ajal Tartu Pauluse koguduse matmisraamatusse kirja pandud üle poolesaja. Vaid väike osa neist väga noortest ja noortest meestest on selles raamatus ilma nimeta.
Pauluse surnuaial Võru tänava ääres on kolmes reas siin-seal kümme vana raudristi, betoonist obelisk, suur hauaplaat ja üks ristialus.
Sinna on üksteise kõrvale maetud Eestile vabaduse toonud sõjas hukkunud mehed, silma järgi võib haudu olla poolsada.
Kõige suuremal ristil on vaevu loetav kiri «Eesti priiuse sõja kangelastele Ropka valla poolt tänulikuks mälestuseks.» Kunagi tänulikult meeles peetud mehed puhkavad seal tundmatute sõduritena.
«Ei oska öelda, kui palju neid Vabadussõja poisse seal on, rääkimata sellest, kes seal on,» ütles Tartu linna asutuse Kalmistu juhataja Aime Pärna. «Terve Võru tänava äär on neid täis, aga andmeid nende kohta pole.»
Ka Pauluse koguduse matmisraamat ei anna selle kohta teavet: selles raamatus on küll 1918. aasta lõpust 1920. aasta alguseni paljude lahingus langenute ja haavadesse surnud sõdurite nimede ja isanimede juurde märgitud kogudus, surmakoht ja -aeg, kuid puudub matmiskoht.
«Pauluse kogudus kasvas välja Maarja kogudusest ja osa neist poistest võib olla maetud Maarja kalmistule, kus perekonnal oli juba varem plats,» selgitas Tartu Pauluse koguduse abiõpetaja Kristjan Luhamets.
Hauad kui haljasala
Vabadussõjas hukkunute surmakuulutused hakkasid Postimehes ilmuma 1918. aasta detsembris. Järgmise aasta jaanuaris, veebruaris ja märtsis kasvab kuulutuste hulk iga päevaga. Neid lugedes tulevad välja mõned mehed, kes omaste teatel maetakse Pauluse kalmistule.
Näiteks «Isamaa vastu kohust täites langes 30. dets 1918 a. Rakveres enamlaste ohvrina 26. eluaastas Dr. Aleksander Reinik.» /.../ «28. jaan. kell 4 p.l. langes Sangaste wõitluses 19. eluaastas Treffneri VII kl. õpilane Eduard August Nurk.» /.../ «Kodumaad kaitstes langes 27. jaanuaril 18. eluaastas meie armas unustamatu pojakene ja wend, Tartu K.Ü. Kaub. Kooli õpilane Georg Leopold Saag.» /.../ «Võitluses Isamaa eest langes Isborski all 15. küünlakuu päeval 16 aasta wanaduses minu ainus armas pojakene ja meie unustamata wend wabatahtlik Aleksander Tamm.»
1934. aasta 11. novembril avati Pauluse kalmistul kahuripaukude saatel mälestusmärk vabadusvõitlejatele.
«Juba enne piduliku sündmuse algust hakkas rahvast voolama Pauluse kalmistule, et jälgida 254 wabadusvõitlejale püstitatud mälestusmonumendi avamist. Kella ½ 2, mil avamistalitus algas, oli kalmistu täitunud rahvahulkadest, kes vallutasid langenute ühiskalmistu ümbruse ja seisid ka tiheda murruna kalmistu eest mööduval Võru maanteel,» kirjutas 1934. aasta 12. novembri Postimees.
Nõukogude aja alguses hävitati monument ja püüti hävitada mälestus Vabadussõja sõduritest.
«Nõukogude ajal ei tohtinud nende haudade juures keegi käia,» rääkis Tartu kalmistutel 1972. aastal tööle hakanud Aime Pärna. «Puhastasime Paulusel nende kalme kui haljasala ning pidime jälgima, et seal poleks küünlaid. Ei tule üldse ette, et oleksin seal tol ajal lähedasi näinud. Ka nüüd ei käida seal – riiklikel tähtpäevadel tuuakse sambale pärg ja minnakse ruttu minema.»
Ometi väärivad kõik need poisid ja noored mehed vähemalt seda, et näiteks Pauluse kalmistu Vabadussõja monumendi juures oleks selles sõjas hukkunud tartlastest sõjameeste nimed.
«Selline nimetahvel pole seni jutuks olnud,» tõdes Tartu linnavalitsuse kultuuriväärtuste teenistuse juhataja Romeo Metsallik. «Idee pole halb, jätan selle meelde. Vabadussõja poistega ei tegele tõesti keegi.»
Aga asi pole nii lihtne, kui näib. Kõigepealt on tarvis välja uurida hukkunute nimed, kuid selleks on vaja leida raha ja tegijad.
«Oleks väga hea, kui koolid ja ülikoolid paneksid sellistele asjadele käe külge, teeksid uuringuid,» märkis Metsallik. «Meil on ajaloos veel palju asju, millest on väga vähe teada. Näiteks hiljuti kirjutas Tartu Postimees, et Maarja kalmistule maeti 1944. aastal ühishauda Tartu märtsipommitamise ohvrid. Oleks väga vaja teada saada, kus see ühishaud oli. Seda kohta annab ju tähistada, isegi siis, kui sinna on peale maetud.»
Suur, aga võimalik töö
Pauluse ja teistel kalmistutel tundmatute sõduritena puhkavad Vabadussõjas langenud ei tohiks olla tundmatud, kinnitas MTÜ Vabadussõja Ajaloo Selts esimees, Viljandi muuseumi direktor Jaak Pihlak.
«Arhiivid pole enam suletud, nende poiste andmed on võimalik välja otsida, kuigi see on üüratu töö,» ütles ta.
Vabadussõjas langenute kohta andmete kogumist alustasid 1988. aastal Pärnu muinsuskaitse seltsi ja Viljandimaa muinsuskaitse ühenduse liikmed. Tööd jätkas 1993. aastal loodud Eesti sõjahaudade hoolde liit, kuid vastuolude pärast asi soikus.
Selle sajandi alguses läks alustatuga edasi Vabadussõja ajaloo selts. 2009. aasta juuniks oli tuvastatud 5865 Eesti Vabadussõjas langenu, haavadesse ja haigustesse või mingil muul viisil sõjaväeteenistuses surma saanud sõjamehe nimi.
Samuti on selts koostanud tsiviilohvrite nimekirja, kus on 665 isikut. Nimekirja on lisatud ka meie liitlaste ja meid abistanud riikide sõjamehed, kes jätsid oma elu Eesti vabaduse eest.
«Vabadussõjas langenute nimekiri on nüüd juba pikem, oleme andmeid täpsustanud,» ütles Pihlak. «Et need nimed kivisse raiuda, tuleb enne paljusid asju täpsustada, näiteks meeste päritolu ja nimede õigekirja. See on tõsine uurimus, mida peaks keegi ka rahastama. Selline asi peab olema omavalitsuse huvi. Aga omavalitsusel tekib Vabadussõjas langenute mälestuse jäädvustamise huvi siis, kui inimesed survet avaldavad.»