Tänasest ei kasva paljude inimeste jaoks isegi muru, sest tähelepanu on pööratud jalgpallimurule Lõuna-Aafrika Vabariigis. Tammeka peatreener Marko Kristal meenutab emotsioone seoses varasemate suurvõistlustega ning analüüsib meeskondade väljavaateid.
Staažika Eesti koondislase, sellest hooajast JK Tammeka peatreenerina tegutseva Marko Kristali esimene ähmane mälestus MM-ist on Hispaania 1982. «Saksamaa mängis seal kellegagi poolfinaalis, vist Prantsusmaaga, ja võitis penaltitega,» meenutab ta aega, kui oli üheksa-aastane. Esimene teadlikult lõpuni jälgitud turniir oli Mehhiko 1986.
Üks lemmik – Itaalia
«Mulle meeldis sel hetkel väga Itaalia,» ütleb Kristal, «ja turniiri kestel sai lemmikuks muidugi Diego Maradona.»
Itaalia on Kristali üheks lemmikuks jäänud siiani. Argentiina on läbi aegade meeldinud, samuti Holland. «Aga Holland kahjuks ei võida kunagi,» nendib ta, «Hollandi probleem on selles, et neil on väga hästi üles ehitatud süsteem, aga see üks viimane asi jääb puudu. Holland jõuab kindlasti veerand- või poolfinaali, aga see on kõik.»
Päris kohapeal täiskasvanute MM-turniiri jälgida pole Kristalil seni õnnestunud. Küll on tal õnn olnud viibida U20 noorte MM-il Hollandis, kus eriti säravana jäi silma argentiinlane Lionel Messi.
Meeldejäävamatest MM-idest meenub tartlaste peatreenerile veel USA 1994. Ja kindlasti see, kuidas Brasiilia kaotas 1998. aastal finaalis Prantsusmaale.
Tänavu tuleb Kristali arvates võitja nelja riigi seast: Hispaania, Itaalia, Saksamaa või Inglismaa.
«Tiitel tuleb Euroopasse,» on ta kindel ja asub meeskondi analüüsima. «Argentiina on nimede järgi väga kõva, aga ma arvan, et Maradona peatreenerina ei vea välja. Brasiilia ei ole päris see, kes ta on olnud. Ja Uruguay, Paraguay ja teised, ma kardan, ei üllata.»
Ei usu Kristal ka Prantsusmaasse: «Kui nad enne MM-e on suhteliselt viletsad, siis kas nad võidavad ära selle ürituse või kukuvad täielikult läbi. Tavaliselt kukuvad nad läbi.»
Itaalia puhul näeb Kristal selles positiivset, et nad pole enne MM-i ennast käima saanud. «Tavaliselt on see väga hea näitaja. Kui nad enne MM-i mängivad viletsalt, siis tavaliselt nad jõuavad päris kaugele,» arvab Kristal.
Inglismaa puhul võib Kristali sõnul saada probleemiks see, et nad ei pea vastu pingele, mis neile peale on pandud. «Kõik nagu ootavad, et nüüd on jälle see aeg. Seda räägitakse juba sellest ajast, kui Fabio Capello tuli peatreeneriks. Kui mehed terved püsivad, siis neil šanss on, aga pinge on teine küsimus. Juba on näha, et Wayne Rooney saadab kohtunikke igale poole jne,» räägib Kristal.
Ka Hispaanial on favoriidipinge. «Nad on Euroopa meistrid ja kõik ootavad kulda,» ütleb Kristal, «aga Hispaania on selline Prantsusmaa tüüpi tiim, kes võib ka lihtsalt läbi põleda. Neil on tänavu tugev meeskond, aga mingid väikesed asjad, näiteks kellegi vigastus, võib selle harmoonia ära rikkuda.»
Kas mõne meeskonna pääs finaalturniirile oli Kristalile ka üllatus? «Põhja-Korea,» muigab ta kiirelt. Rohkem üllatusi pole. «Meeldiv on, et selline väikeriik nagu Sloveenia on turniiril,» tunnustab ta. Mustaks hobuseks peab Kristal aga Serbiat.
Kristali aastatel 1991–2005 Eesti koondise eest mängitud 143 kohtumist on teda vastamisi viinud paljude maailma tippmängijatega. Kas mõni neist ka tänavusel MM-il veel rivis on? Cuauhtemoc Blanco Mehhikost meenub Kristalile esimesena. Samuti Hollandi väravavaht Edwin van der Sar. Kindlasti on neid veel.
Tiitliturniir Eestis?
Hiljaaegu tuli Reformierakond välja ideega, et 2024. aasta EM-i võiks korraldada Eesti. «Eks see ikka utoopia kanti kaldub,» kommenteerib Kristal, «mõelge ikka natuke – see ei tähenda ainult, et me ehitame näiteks Narva staadioni, ka infrastruktuur peab selleks olema.»
«Olete Narva lennujaama näinud?» küsib ta. «Tee ääres on heinamaa peal lipukesed püsti – huvitav, kuidas meeskonnad ja fännid Boeingutega sinna maanduvad,» ilmestab Kristal juttu.
Ka esindusstaadion Lillekülas mahutab praegu ligi 10 000 pealtvaatajat, peaks aga mahutama vähemalt 40 000. «Unistada võib, aga vaadake realistlikult. Infrastruktuur ei jõua järele, et siin EM-i korraldada,» jahutab Kristal oravate indu.
Ei ole ta kuigi optimistlik ka Eesti koondise perspektiivides tiitlivõistluste finaalturniirile jõuda. «Üks võimalus on turniir korraldada, siis oleme automaatselt sees,» sõnab kunagine koondislane, «aga puhtalt mänguliselt sinna jõuda pole võimalik.»
Kristali sõnul peab turniirile pääsuks palju asju kokku langema. «Esmalt hea loos. Alagrupis peab saama kalender Eestile sobivalt paika – tugevatega mängida siis, kui neil on hooaeg läbi. Mõnel suurel peaks olema kriis, põlvkondade vahetus,» loetleb ta, «ja grupis võiks olla meeskond, keda Eesti võidab, aga kes oleks võimeline mõnda suurt üllatama.»