Vabakutseline käsitöönaine Made Uus ei oska täpselt öelda, miks ta valis 2007. aastal, mil õppis Viljandi kultuuriakadeemias rahvuslikku tekstiili, oma seminaritöö teemaks Eesti naiste aluspüksid.
Aluspesu kui üks siivutu häbiasi
24. märts 2014, 22:32
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See võis olla seotud sellega, et tema Kolga-Jaanist pärit suure suguvõsa üks haru lõppes pärast sõdu ja küüditamisi ühe üksiku meesterahvaga, kel endal järglasi polnud ning kes
terve talutäie varandust pärandas tema vanematele. Sealhulgas heegeldatud pitsidega tekilinad ja padjapüürid, alussärgid ja seelikud ning kaks paari tüdrukute aluspükse. Kõik oma talu linasest kangast välja lõigatud ja käsitsi valmis õmmeldud.
Made Uus hoiab neid aluspükse nüüd nagu oma isiklikke museaale.
Tüdrukud, kellele need kuulusid, sündisid tema sõnul 1900. algul. Et suuruse poolest sobivad pesuesemed teismelistele leeriootel neidudele, võivad need õmmeldud olla 1910. ja 1920. vahel. Niisiis umbes sada aastat tagasi.
«Ajalooliselt kuuluvad nad esimeste niisuguste püksitüüpide hulka, mis on juba jalgevahelt kinni õmmeldud,» sõnas Uus asjatundlikult.
Juba jalgevahelt kinni õmmeldud?!
Kes aluspükste teemasse esimest korda süveneb, sel vajub suu imestusest pärani. Mis mõtet on aluspesul, millel hargivahet polegi ning kas selliseid pükse võib üldse püksteks pidada.
Made Uusi uurimistöös on muide kirjeldatud seika, kuidas ühel Teise maailmasõja järel tegutsenud advokaadil tuli abielulahutusprotsessi käigus kirja panna naise riideesemed ja kuidas ta siis muuhulgas loetles ka «puuvillaseid valgeid särke, millel on varrukad ja värvel ilma keha osata». Advokaat ei taibanud sugugi, mis esemed need tegelikult on ja milleks neid kasutati.
Kui teema «Naiste aluspüksid 100 aastat tagasi» ilmus kahe nädala eest Eesti Rahva Muuseumi ajaveebi, saavutas postitus enneolematu populaarsuse. Vastutav toimetaja Tuuli Kaalep märkis, et see on neil viimase aja kõige jälgitavam artikkel. «Ma usun, et seda on lugenud ja loevad ka need inimesed, kes ajaloo vastu erilist huvi ei tunne ja meie blogi ei jälgi,» ütles ta.
Made Uus on nõus, et eks see kõik tundu ühtaegu põnev ja pikantne. Kui siin aga millegi üle päriselt imestada, siis selle üle, kuidas inimeste kombed ja arusaamad on aja kulgedes muutunud ning kuidas see, mis veel saja aasta eest oli igati praktiline ja selge, tänapäeva inimesi hämmastab.
Liiga palju seelikud
Miks kandsid 19. sajandi teise poole Eesti talunaised kahte-kolme ja rohkematgi seelikut üksteise otsas? Muidugi sellepärast, et toekam välja näha. Toekas naine oli tolle aja mõistes ilus. Aga ka sellepärast, et soojem oleks – suvi oli juba siis ainult kolm kuud pikk.
Naiste rõivaste hulka kuulus lugematu hulk pealis- ja alusseelikuid ning pikki linaseid särke. Muidugi kuulus sinna ka kampsun, jakk, põll, kuub, kasukas, rätik või mõni muu ülevise. Sääri katsid villased sukad, mis seoti sukapaelaga ümber sääre. Mida kanti aga seelikukuhila varjus? Selgub, et mitte midagi. Aluspükstest teated puuduvad.
Talurahval tuli väljas toimetada igal aastaajal. Ära teha tööd õuel, kaevul, põllul, karjamaal ja metsas, sõita lahtise vankri, ree ja saaniga, kõndida läbi hangede ja üle jää.
Käimlaid ei olnud. Aga ka pükstel polnud mõtet. Pissile minnes oleks naisel tulnud terve kuhi seelikuserva esmalt üles kerida, aluspüksid vöö kohalt lahti sõlmida – kummipaeltest ja nööpidest ei teatud tollal tuhkagi – ning kükitades taguots külma kätte panna. Tüütu ja ebamugav!
Naised pissisid püsti. Nad seisatasid, ajasid jalad harki ja lasid sorul tulla. Pärast sopsutasid seelikutest piisad maha ja astusid edasi. See on üks paratamatu peatükk talunaise aluspesu sünni ajaloost.
Made Uusi töös on tunnistusi inimestelt, kes mäletavad, et nende ema või vanaema ei kandnud aluspükse veel 1930. või isegi 1940. aastail ega hiljemgi – nii väga oldi kinni oma noorpõlve riietumistavades.
Talunaise aluspüksid sündisid siiski tarvidusest tervist hoida ja sooja saada. Talvistel välitöödel hõõrus jäine takune alusseelik naistel reied verele ja takistas töötegemist. Esimesi ilma hargivaheta ehk lahtiste säärtega aluspükse hakatigi kasutama just külmal aastaajal. Nendega sai püsti seistes edasi pissida. Ja ikkagi olid need «asjad» ebamugavad ning nende levik juhuslik.
Made Uus märkis, et oma osa aluspükste ilmumisel talunaiste pesukappi oli mõisa- ja linnakultuuril. Siiski ei peetud sellest riideesemest kaua aega lugu, seda häbeneti ja selle olemasolu salati.
Püksid kuulusid näitlejate ja kergete elukommetega naiste rõivistusse, neil oli küljes siivutuse maine. Tavaline alasti naisekeha polnud sugugi erutav, erutav oli naine, kes kandis pesu ja kelle pitsiga lõppev püksisäär paljastas vaid jupikese jalasäärt. Lihtsale maanaisele, kes elas piibli sõnade järgi ja kes ei tohtinud mõeldagi patust, oli see sobimatu.
Salajas kõige ees
Made Uusi töös on ülestähendusi lugudest, kuidas ämm, kes leiab majja toodud minia veimevakast üles aluspüksid, need ära keelab – minia peidab oma püksid pööningule lukuga kirstu.
Pükste kandmist peeti salajas ka meeste eest ning näiteks õmbleja juurde minnes ei maininud naised kunagi püksteriiet vaid ütlesid: «Sellest kangast tulevad need!»
Abja vallast on 19. sajandi lõpust üles kirjutatud teade, kuidas üks mees sai talvisel reesõidul teada, et ta naisel on püksid jalas – regi läks sõidul kummuli ja naisel kerkis seelik üle pea. Ning kuidas see mees siis nõudnud need püksid enda kätte ja raiunud pärast kodus paku peal kirvega puruks.
Niisiis on pükste tulek Eesti maanaise garderoobi olnud väga tunneterikas ja valulik.
Omaette teema on seegi, kuidas said naised ilma püksteta hakkama menstruatsiooni ajal ning milliseid alussärke ja -seelikuid sel puhul kasutasid.
Made Uus tuletas aga meelde, et kuupuhastuseteema puudutas naisi tol ajal palju harvem kui nüüd. Pärast abiellumist oli naiste saatuseks olla enamasti lapseootel mehenaine või siis imetav ema ning nii kuni oma viljaka eluperioodi lõpuni.