Ajal, kui isegi niit ja nõel olid defitsiit, vallutasid ostjad hommikuti sellise tormijooksuga Tartu vana kaubamaja, et letid lendasid pikali. Inimestele pidasid selle hoone seinad vastu, aga suured lammutusmasinad said neist jagu mõne päevaga. Tehtud!
Riia-Turu ristil lammutustöid tegeva Purustaja OÜ roomikekskavaator hakkas vana kaubamaja Aleksandri tänava poolsest tagumisest küljest tükkhaaval haukama nädal tagasi, esmaspäeva õhtupoolikul.
«Maja on maas, poisid harutavad seda suurt hunnikut nüüd laiali,» andis Purustaja OÜ objektijuht Aivar Uljas tööjärjest ülevaate reede lõuna ajal. Sama päeva hommikul oli lahti tehtud lammutamise ajaks suletud osa Aleksandri tänavast ning kaubamaja ees olev kõnnitee.
Nüüd on Purustajal käsil vana kaubamaja ja selle juurdeehitise ehk endise restoran Tarvase, kohvik Santose, majatarvete kaupluse ning kontori- ja laoruumide rusude sortimine: tellised ja betoon ühte kohta, raud teise, puit kolmandasse ja prügi neljandasse kohta.
Jäätmete sortimiseks kulub vähemalt nädal, pärast seda algab nende äravedu. Platsi peab Purustaja üle andma maiks. «Proovime varem hakkama saada, kaua me ikka tartlasi kiusame,» ütles Aivar Uljas. «Jätame endast maha puhta ja korras platsi, meist jääb sinna maha ainult suur auk.»
Töö käis kuus aastat
Kaubamaja ja selle juurdeehitise tegemine algas samuti varemete äravedamisega ja suure augu kaevamisega, meenutas Tartu tarbijate kooperatiivi (TTK) haldusdirektor Tõnu Sooaru, kelle esimene tööpäev TTK vaneminsenerina oli 1. aprillil 1965.
«Sellel platsil oli ligi 15 krunti, sõja ajal pommitati need hooned puruks.» Aare Olanderi kogumikus «Tartu kadunud vaated» on leheküljel 142 paar fotot sellest piirkonnast kadunud majadest. Ühel pildil on Ahti Rada jäädvustanud 1944. aasta novembris vana kaubamaja ees keset Riia tänavat seisnud tühjade aknaaukudega kahekorruselise elamu sünged müürid. Teisel fotol on Turu ja Riia tänava nurgal asunud juuksetööstuse müürid.
«Kui varemed olid ära veetud, kaevati sealt platsilt pinnas kuni turbani välja, siis tehti suurde auku kruusast taldmik ning ehitus hakkas pihta,» rääkis Sooaru. Aasta oli siis 1960.
Aga kaubamaja ehitamine, õigemini selle ehitamisõiguse saamine polnud Tartu tarbijate kooperatiivil toona sugugi lihtne, sest NSV Liidus oli esirinnas ja eelistatud riiklik, mitte kooperatiivne kaubandus.
«Kaubamaja ehitamise algatamise hing oli toonane kooperatiivi esimees Salme Türk, kes ajas välja load ja projektid,» märkis Tõnu Sooaru. «Ehitamise ajal oli kooperatiivi esimees Juhan Pihlap, Tarmo Pihlapi isa. Juhan Pihlap nägi väga palju vaeva, raha saamine polnud naljaasi.»
Tegelikult tegid toonased võimud kaubamaja ja selle juurdeehitise rajamiseks erandi: TTK-l lubati tolle aja kohta suur ja moodne kaubanduskeskus rajada tingimusel, et kooperatiiv paneb Tartus oma putkad kinni.
Enne kaubamaja oli kooperatiivil ülikoolilinnas vaat et iga nurga peal müügikoht, ainuüksi väikseid juurikapoode oli tosin. Turuhoones kauples TTK kahel oma «saarel» mitme letiga. Võru 4 tegutses universaalkauplus ja sellest veidi edasi niidi- ja nööbipood. Raekoja platsil oli kultuurikaupade ehk tänapäeva mõistes bürookaupade pood. «Narva maanteel enne kirikut oli väikses valges majas rõivapood,» jätkas Tõnu Sooaru loetelu. «Jänese poes, mida vahepeal pidas kadunud Tiit Veeber, oli härra Kongo mööbli- ja vaibapood. Kui kaubamaja valmis sai, siis tuli väiksed poed kinni panna, neist said kaubamaja osakonnad.»
Uus keskus kerkib ruttu
Kaubamaja ja selle juurdeehitise rajas kuue aastaga TTK katusorganisatsiooni ETKVLi ehitusvalitsuse Tartu jaoskond, kus töötas ligi 40 inimest. «Jaoskonda juhatas tol ajal nüüd juba kadunud Ats Lausma,» rääkis Tõnu Sooaru. «Ehitama hakati korraga nii kaubamaja kui juurdeehitist, müüre ladus paarkümmend meest. Objektil oli töödejuhataja Marmor, tema eesnimi esimese hooga ei meenu.»
Ehitamise ajaks tehti Aleksandri ja Soola tänava nurgale ajutine segusõlm. «Betoonitehas tol ajal Tartus vist veel ei töötanudki,» märkis Sooaru. «Ja kui töötaski, ei tulnud betooni vedamine kõne alla – veoauto võttis tol ajal peale ainult kaks ja pool tonni, aga betooni oli kogu aeg vaja ja palju.»
Kaubamaja avati 1966. aasta 20. detsembril, juurdeehitis oli valminud aasta varem. Nüüd on nende hoonete jaoks kuue aastaga valatud betoonitonnid ja seintesse laotud kümned tuhanded tellised rusuhunnikus.
Tartlasi ei jätnud see lammutamine külmaks, paljud käisid endise restorani Tarvas ning vana kaubamaja langemist vaatamas ja pildistamas. «Teen isegi iga päev mõne pildi, aga ei saa öelda, et mul kahju oleks,» märkis Tõnu Sooaru. «Nostalgia nostalgiaks, kuid igal asjal on oma iga. Kui hobune saab vanaks, on kahju küll, aga mis teha. Tänapäeval arvatakse, et kaubanduspinna eluiga on 25 aastat.»
Vanas kaubamajas oli kauplemispinda ligi tuhat ruutmeetrit. Samal kohal 2015. aastal valmivasse uude kaubandus- ja vabaajakeskusse on kogu platsi täis ehitades võimalik ühele korrusele teha 10 000 ruutmeetrit kauplemispinda.