Lugu. Ratsanik plaanib elu hobuste järgi

Elina Randoja
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ratsutajale võiks ehk mugavam olla, kui hobune oleks vaid kuulekas tööriist, kes allub vastu vaidlemata igale käsule, kuid Kristi Luha on juba ammu aru saanud, et tegelikult on tema ratsu hoopis partner, kes ütleb otsustamisel sõna sekka nii treeningutel kui võistlusel. Põhihobust Vacantost on kõige parem motiveerida just treeninguga, kuid tavaliselt ei ütle pruun ruun ka maiustest ära.
Ratsutajale võiks ehk mugavam olla, kui hobune oleks vaid kuulekas tööriist, kes allub vastu vaidlemata igale käsule, kuid Kristi Luha on juba ammu aru saanud, et tegelikult on tema ratsu hoopis partner, kes ütleb otsustamisel sõna sekka nii treeningutel kui võistlusel. Põhihobust Vacantost on kõige parem motiveerida just treeninguga, kuid tavaliselt ei ütle pruun ruun ka maiustest ära. Foto: Margus Ansu

Abituriendina seisab Kristi Luha praegu suurel ristmikul, päriselt teadmata, kuhu üks või teine tee viib. On aga täiesti kindel, et olenemata sellest, millise raja ta valib, läheb ta mööda seda hobusel ja loodetavasti tipu poole.

«Mul on tahet, et jõuda tippu,» arvas Kristi, eelmise aasta Tartu meister takistussõidus ning edetabeli esimene nii juunioride kui noorte hulgas. «Aga kuna ma olen veel nii noor, siis ma ei saa öelda, et mina olen see, kes sinna jõuab.»

Pea iga tüdruk põeb mingil hetkel läbi kõrge hobusepalaviku ning mõned neist jõuavad vanematele pinda käies ka ratsutama. «Hobusevaimustus on selline asi, et mõnel see tuleb ja läheb, teistel tuleb ja jääb. Minul on ta jäänud,» ütles Kristi.

Juba aastaid on tema päevaplaan näinud ette vaid kodu, kooli ja talli vahet liikumist, tallist väljaspool tal eriti elu ei ole ja suurem osa sõprugi on just ratsutamisega seotud.

Enamik sellistest kirglikest noorratsutajatest õpib endale hoopis mingi muu ameti ja hobused jäävad nädalavahetuse hobiks. Kristi aga kavatseb minna tippspordis nii kaugele, kui vähegi saab.

Kuigi talle meeldib väga näidelda ja laulda, on edasiõppimise variandid tulnud kaalutledes, mis tema ratsutaja- või treenerikarjäärile kõige kasulikumad alad oleksid. Praegu on sõelale jäänud psühholoogia ja kehakultuur.

«See on mu DNAsse juba sisse kodeeritud, et ma olen ratsutaja, ning lavakad ja kõik võivad sinnapaika jääda. Kui midagi mul vähegi ratsutamisega välja tuleb, siis ma tean, et see on see tee, mida mööda mina tahan minna, olenemata mu teistest võimetest,» rääkis ta.

Vanemate toel

Kristi enda pingutustest ei oleks kindlasti piisanud praegusesse punkti jõudmiseks, kui vanemad polnuks nõus toetama ja aitama. Lapse linnast välja talli sõidutamine ja talle hobuse hankimine on tülikas ja kulukas, lisaks on vaja pidevalt meelde tuletada  õppimist, et see ei ununeks.

Rääkimata sellest, et võistluspäevadel oli äratus kell neli hommikul ning ükski teismeline sellisel ajal vabatahtlikult ei ärka.

«Kui ma ise ei oleks ikka väga tahtnud, siis mu vanematel olnuks üsna suva, ütleme ausalt,» rääkis neiu ajast, kui ta oli just võistlema hakanud, aga tulemusi veel ei olnud. Koos tütre tulemustega tekkis ka isal hobuste vastu suurem huvi ja praeguseks on kogu pere sügavalt loomausku. Kodus küll piirdutakse kasside-koertega, hobused jäävad Luunjasse.

Kristi ratsutamistuhinas olidki vanemad aga ise tegelikult süüdi. Esimest korda pandi väike tüdruk sadulasse üsna tema enda tahte vastaselt, umbes kuueaastaselt. Ta ise mäletab, et mingisuguses koplis talutati lapsi hobuse seljas ringi ja tedagi utsitasid vanemad ikka minema ja proovima.

Pärast oli teda sadulast maha saada sama raske kui alguses julgustada hobuse selga minema.

Järgmine kord ratsutas ta juba mitu aastat hiljem, kui ta hakkas regulaarselt treeningutes käima. «Algul tundus kõik nii jube ja selline hetk oli ka, et kas ma ikka tahan,» meenutas Kristi. «Aga siis, kui ma juba hobuse selga sain, tuli see kindlus, et on ikka õige värk.»

Sellest ajast saadik ei ole loobumismõtteid enam olnud. «Vahel on tõesti tüütu, kodust kaugel käia ka ja teatud tüdimus tekib. Vahet ei ole, kui meeldiva asjaga sa tegeled, ühel hetkel see ikka muutub rutiiniks,» tõdes Kristi. «Aga kui juba talli tuled, siis see tunne, et sa oled õiges kohas ja teed õiget asja, on nii hea ja teeb ka ülejäänud elu positiivsemaks, ükskõik mis probleemid ka ei ole.»

Partnerit peab usaldama

Praegu on Kristi põhiliseks võistluspartneriks teist aastat pruun Vacantos, tänu kellele ta on tohutult õppinud ning üle saanud ka hirmust suurte takistuste ees. «Ma ei kujuta ette, kus ma praegu oleksin, kui mul sellist õpetajat ei oleks olnud. Kui mina teen vea, siis tema ikka ütleb mulle konkreetselt, et kuule, nüüd küll aitab, sellise lollusega ma küll sinuga kaasa ei lähe,» kirjeldas Kristi ruuna naerulsui.

Nad mõistavad ja usaldavad teineteist ning on saavutanud väga häid tulemusi. Vacantosele meeldib hüpata. Suuremat osa hobuseid motiveerib üle kõige toit, kuid tema võib kõigega leppida, kui on teada, et treening on tulemas.

See ei tähenda aga, et sinitaevas pilvi poleks: Vacantosele ei meeldi teised hobused ja kui nad juhtuvad vastu tulema, siis kardab ta paaniliselt ja ka käitub vastavalt. See teeb väga keeruliseks ja isegi ohtlikuks võistlustel soojenduse tegemise või niisama ratsutamas käimise. Lisaks on Kristil raske leida kedagi, kes oleks nõus hobusega tegelema neil õhtutel, kui ta ise kuidagi talli minna ei saa.

Kristi tunnistas, et ega talle Vacantosega sõita seetõttu ei meeldi, aga ta ei kavatse ka selle pärast uut hobust otsida. «Kui sa oled korvpallitiimis ja sulle üks kaaslane ei meeldi, aga sa tahad head tulemust, siis sa pigistad silma kinni ja lepid temaga. Ratsutamises on samamoodi,» tõi ta näite.

Suurde tulevikku

Lähemad mõtted on Kristil Euroopaga seotud: tahaks saada nii hea hobuse, kellega võiks minna Euroopa meistrivõistlustele.

Pikas perspektiivis unistab ta oma ratsutajatulevikust aga nii suurelt kui vähegi võimalik. Täpset kümne aasta plaani tal paigas ei ole, aga kunagi tahaks minna treenima ja võistlema näiteks Belgiasse või Hollandisse, kus treenivad parimad ratsutajad.

«Kindlasti võib igaüks ennast tippu töötada ja kui mul seda tahet jätkub, siis miks mitte,» arvas ta.

CV

• Sündinud 1995 Tartus.

• Õpib Tartu Tamme gümnaasiumi meditsiinikallakuga 12. klassis.

2013

• Eesti parim juunior ja noor takistussõidus, Tartu linna meister takistussõidus

•     4. koht Eesti meistrivõistlustel juunioride takistussõidus ja pronks noorte takistussõidus

• Valgevenes grand prix’ 8. koht, paljud auhinnakohad rahvusvahelistel võistlustel Eestis, Lätis, Leedus, Valgevenes ja Soomes

2012

•  hõbemedal Eesti meistrivõistlustel juunioride takistussõidus, juunioride edetabelis takistussõidus 3. koht

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles