Meie välisminister kuulis Ukrainas midagi tähtsat ja hirmutavat, mida jagas 26. veebruaril Euroopa Liidu tippametniku Catherine Ashtoniga, kuid ei pidanud õigeks jagada oma kaaskodanikega.
Martin Pau: pealtkuulamise kasust
10. märts 2014, 09:28
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Välisministrit võib mõista. Esiteks seepärast, et sõnum oli õõvastav: Ukrainas kasvab veendumus, et nii miilitsate kui ka barrikaade püstitanud inimeste pihta tulistasid nn uue koalitsiooni snaiprid. Teiseks aga seepärast, et Ukraina rahva hulgas leviv arvamus võib lõpuks osutuda lihtsalt vastikuks kuulujutuks.
Täpselt nädal hiljem jagas paraku kogu maailmale, sh Eesti kodanikele, Paeti infot keegi, kes tema ja Ashtoni telefonivestlust võis pealt kuulata ja salvestada või vähemalt teada, kes salvestas. Meie meedias kujuneski põhiküsimuseks, kes see jultunu oli (kas Vene või Ukraina salateenistus?) ning kuidas meie välisministri sõnu kasutatakse kurjasti, kindlasti kontekstist väljarebitult, Venemaa meedias.
Kõnekamad väljavõtted tollest telefonivestlusest ilmusid meie ajalehtedes. Kuid arutelu kõige olulisema, salvestise sisu üle jäi tagaplaanile. Vähemalt esialgu.
Meenutan: lisaks snaipriteemale oli juttu ka näiteks Ukraina parlamendiliikmete hirmutamisest, isegi avalikust peksmisest, mis peaks panema meidki küsima, kas tegu on ikka sõltumatute saadikute koguga.
Ma ei püüa öelda, et Paeti ja Ashtoni telefonivestluse põhjal peaks otsustama, et Janukovõtš polegi kurjategija või peamine kurjategija või et kurjategijad on hoopis need, kes temalt võimu üle võtsid.
Need välisministri sõnad, mis tema tahte vastaselt üle maailma laiali lendasid, peaksid meile aga meelde tuletama, et must ei pruugi olla alati päris must, valge alati valge. On veerand- ja pooltoonid ning valge võib muutuda mustaks. Kriitiline tuleb olla igaühe suhtes.
Kui läheb tõeks Urmas Paeti väljendatud mure, et praegune Ukraina võim ei hakkagi võibolla uurima nonde tänavamõrvade üksikasju, on see otsene vihje, et nad võivad olla seotud tapmistega moel, mis valgust ei kannata.
On kindel, et Maidani ohvrite opereerimisel ja lahkamisel pidi leitama haavatutest ning surnukehadest kuule, mille ballistiline ekspertiis lubab täpselt määrata, mis marki relvast tulistati. Millist lisainfot on nüüd, mil tapmistest on juba üksjagu aega möödas, võimalik koguda, on minul distantsilt võimatu öelda.
Vahetult pärast Paeti ja Ashtoni kõne pealtkuulamise ilmsikstulekut avaldas filoloog, semiootik ja poliitik Mihhail Lotman oma netipäevikus analüüsi «Kelle snaiprid tulistasid Maidanil». Lotman väitis snaiprite pealtkuulatud ja lindistatud vestluste põhjal, et enamik salvestatud hääli ei saa kuuluda ukrainlastele ega Ukraina venelastele.
Õnneks ei püüdnud Lotman väita, et järelikult saadeti snaiprid kindlasti Venemaalt ning saatja oli Venemaa valitsus. Intelligentse inimesena jättis ta õhku näiteks võimaluse, et need salvestised olid võltsingud ning et vähemalt üks pealtkuulatud snaiper võis olla ka Ukraina elanik.
Me ei tea praegu, millised infokillud võivad olla olulised ja kas nende kogumisel saame kunagi teada tõe. Peamine on tahe uurida asja sõltumata uurimise tulemusest. Ning lääneriigid, kelleks ju meiegi tahame end lugeda, peavad uurimist nõudma. Selgelt, jäigalt, järeleandmatult.
Kui uurimist ei tule või sumbub see läbinähtavaks vormitäiteks, on vähim, mida mina oma valitsejailt ootan, hoida praegusest Ukraina võimust eemale. Õnneks on vähemalt Ukraina suursaadik Eesti Televisiooni otse-eetris kinnitanud, et uurimine kindlasti tuleb.