Tänavu kevadel saab seitse aastat raudsilla lammutamisest ja selle juppide – üle viie meetri laiad, umbes 15 meetrit pikad – ladustamisest Supilinna Oa ja Marja tänava ristmiku juurde.
Müüa sild. Vähekasutatud. 1993. aasta toode. Hoiustatud kuue jupina.
3. märts 2014, 08:41
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ametnike mõte on olnud, et ehk läheb seda silda veel vaja, ehk sobib see Marja ja Lubja tänava ühendamiseks üle jõe seada. Kuid seitsme aasta jooksul ei ole selle silla kohta midagi otsustatud.
«Oleme silla võimalikku kasutamist Tartu tingimustes päris palju arutanud ja mina tänasel päeval ei näe, et selline sild võiks endale Tartus koha leida,» ütles Tartu abilinnapea Raimond Tamm. «Ei ole ta praktilises mõttes piisava ulatusega, et sellega minna üle raudtee, pole ka piisava ulatusega, et minna üle Emajõe. Lisaks ka visuaalne pool, see sild kindlasti ei ole selline arhitektuuriline objekt, mida mina sooviksin Tartu linnaruumis näha.»
Tamm lisas, et linnavalitsus ei ole ühist otsust kujundanud. «See on puhtalt minu isiklik seisukoht,» sõnas ta.
Pelgalt vanaraud?
Ent kui silda Tartul vaja pole, kas ei võiks seda mõnele teisele omavalitsusele või metallikokkuostu müüa?
«Me teeme veel ühe ringi, otsime huvilisi, kui keegi on huvitatud, siis ehk saab sellele tulevikukasutust leida. Vastasel juhul on see tõepoolest vanametall,» vastas Tamm.
Tartu linnamajanduse osakonna juhataja Rein Haak ütles, et silda on müüa püütud, lehekuulutuski on ilmunud, kuid ükski omavalitsus ei ole seda tahtnud. Haak kommenteeris, et sildade ehitamine käib sageli euroraha toel, kuid europrojektidest raha taotlemise põhimõtted ei soosi olemasoleva silla taaskasutust.
«Keegi ei ole küsinud sillana kasutamise eesmärgil, aga vanarauaks küll. Neid pakkumisi on kunagi tulnud,» täiendas Tamm.
Silla sektsioonide kaal on 10–15 tonni.
Millest aga aastaid kestnud otsustamatus? «Sest see ei küsi leiba,» vastas Tamm. «Sageli sünnivad selliste asjade puhul, millega ei ole kiiret, parimad otsused siis, kui tuleb selline õnnelik hetk, kusagil avaneb võimalus. See sild ei ole linnale otseselt probleemiks olnud ja sestap ei ole me pidanud vajalikuks sellega ka intensiivselt tegelda.»
Tartu planeeringuteenistuse juhataja Indrek Ranniku ütles, et kahtlemata on Supilinna ja Ülejõe ühendamiseks jalakäijate silda tarvis. Iseäranis selgesti on tema sõnul Lubja tänava treppidelt Marja tänava poole vaadates näha, et seal peaks üle jõe olema sild.
Kinnitust silla vajalikkusest annab asjaolu, et kui talvel jõele jää tuleb, tekib selles paigas kohe jääle ka jalgrada.
Seda silda on Ranniku meelest vaja selleks, et Kruusamäe ning Ujula tänava piirkonna ja Ülejõe Narva maantee piirkonna elanikel oleks turvaline otseühendus dendropargi ja sealsete suusaradade ja muude sportimisvõimalustega, sest teisel pool jõge samaväärseid puhkevõimalusi pole ja nende lähiajal tekitamiseks ei näe linn ka võimalust.
Liiga lühike
Supilinna poolt vaadates oleks seda silda natuke vähem vaja – pääsuks supelranda ja Jõgeva suuna kergliiklusteele. «Muidugi on vaja seda ka igapäevakäikudeks. Inimeste jalakäigu ring lüheneks ligemale pooleteise kilomeetri võrra,» sõnas Ranniku.
Ta märkis, et linnaplaneerijate ja arhitektide eelistus on vana raudsilla asemel püstitada uus kergkonstruktsiooniga sild, mis oleks just sellesse kohta kavandatud. Raudsild jääb lühikeseks, sest kõnealuses kohas on jõe laius umbes 90 meetrit, endises kohas, kus nüüd on Vabadussild, on jõe laius 70 meetrit.
Arhitektuuritudeng Mikk Pärdi on mullu valminud töös analüüsinud Supilinna ja Ülejõe ühendamist kergliiklussildadega. Ta on pakkunud välja, et lisaks Marja tänava sihile võiks jõe ületamise võimalus olla ka kahe supelranna vahel ning kaaluda võiks ka väikest parve, nagu on Kavastus.
Tamm ütles, et linnavalitsus ei ole Supilinna kergliiklussilda seni tõsise investeeringuobjektina kaalunud.