Välksähvatusena ilmunud idee piparkoogivelo küpsetada tuli talle ühel õhtul spinninguratast vändates.

Sport võtab nimelt suure osa tema ajast – 35-aastane Astrid Lepik on tubli sportlane, kuigi ta ise peab end pigem harrastajaks. Meelepärasemad on talle aga kestusalad, näiteks sõudmine ja jooksmine.

Ja sõudeergomeetrivõistluses on paaril viimasel aastal Eesti meistrivõistlustel tema kaela pandud nii hõbe- kui ka pronksmedaleid ning medali loodab naine saada ka eeloleval hooajal.

Aeganõudev tegevus

Küllap on sportlasele omane võistluspisik teda innustanud ka piparkoogivõistluses korduvalt osalema, tõsi, vahepeal tuli sellele paariaastane paus sisse. Aga varasematest aastatest on tal ette näidata nobenäpu tiitel.

Jutuajamise käigus selgub, et mitmekülgne naine on õppinud ka pagariks. Seda keskkoolis lisaerialana. «Ja küpsetada on mulle alati meeldinud,» tähendab ta.

Žüriiliikmete suus sulanud piparkoogivelo meisterdamist Astrid Lepik raskeks ei hinda, selline keerukas ettevõtmine sobib neile, kellele meeldib nikerdada. «Minule meeldib,» kinnitab ta.

Velo valmistamiseks kulus ainult ohtralt aega – kõigepealt tuli kõik rattaosad ükshaaval paberile joonistada, siis need piparkoogitaignast välja lõigata ja küpsetada, siis siirupit keeta ja sellega osad kokku sulatada.

Ja kõiki osi tegi Astrid Lepik topelt, ikka selleks, et kui ühed untsu lähevad, on teised kohe võtta.

Kõige tülikam osa velo valmistamisest oli siirupi keetmine: «Seda tuli mitu korda teha, sest see kivistub ju kiiresti.»

Muide, ka piparkoogitaigna tegi Lepik otsast lõpuni ise valmis.

Tänavu tegi ta seda lausa kümmekond kilo – kõik tema sugulased ja tuttavadki on harjunud juba aastaid just tema piparkoogitaignast endale jõuluhõrgutisi küpsetama.

Nii nagu ratas oli kaunistatud ššokolaadiga, eelistab Astrid Lepik oma teisigi piparkooke ilmestada pigem selle kui glasuuriga. Kõige sagedamini jätab ta piparkoogid aga üldse kaunistamata, sest glasuur ei meeldi talle kohe üldse.

Vastukaaluks meestele

Oma piparkoogiveloga jäi naine ise ka rahule. «Mehed edvistavad kogu aeg oma rataste titaanraamide ja ei tea millega veel. Mina saan neile nüüd piparkoogiratta vastu panna,» viskab ta nalja ja pühendabki piparkoogivelo Tartule kui rattalinnale.

«Rattamaraton, GP, Jaan Kirsipuu,» loetleb ta endale olulisimaid rattaspordisündmusi ja -inimesi. Oleks Tartu iseenesest vaid rattasõitjatele sõbralikum!

«Praegu peab olema üsna hulljulge, et tänavail rattaga sõita, sest liiklus on läinud väga kiireks ja ohtlikuks,» tähendab naine, kes sportlasena ise rattaga tänavaile liiklema ei kipu.

Küll aga mõtleb Astrid Lepik sellele teinekord piparkooke küpsetades. Ja küpsetab ta neid ta alati ise – poest ostetud jõulumaiustega ju kogu korterit täitvat imelist piparkoogilõhna kaasa ei saa.

Lisaks anti välja üheksa eriauhinda. Postimehe meened saavad kõrvalolevate piparkookide meistrid. Kõikide auhinnatutega võtab toimetus ühendust.