Keskkonnateadlikkuse ning ühes sellega rohelisema mõtteviisi propageerimine on tervitatav, aga uuenduslike ettevõtmisega kipub mõnigi kord nii minema, et hea algatus läheb lörri, kui ametnikud pole vaevunud kõike läbi mõtlema. Seda võib ette öelda 1. jaanuarist jõustuva jäätmekäitluse kohta, kui kodanikena peame hakkama liigiti prügi sorteerima. Mina ei tea siiani, millised need liigid on ja kui palju tuleb kõige jaoks varuda kilekotte. Elamute juurde pole jõudnud mitme sahtliga uut tüüpi konteinerid, enamik inimesi ei teagi, millised need välja näevad.Enamikus kohtades troonivad endiselt osalt veel nõukogudeaegsed päevinäinud prügikastid kõrvuti uuemate Cleanaway omadega. Mõlematesse tassib rahvas endiselt kilekottidega prügi. Imet ei juhtu Linnavolinik Peeter Laurson julges mõni nädal tagasi kogu ettevõtmise kahtluse alla seada ja küsida: kas rahvas hakkab, prügikotid näpus, Annelinnas kohta otsima, kuhu jäätmed poetada. Abilinnapea Margus Hanson nimetas voliniku mõtteavaldust pamfletiks – huvitav, huvitav. Abilinnapea ehk hakkab midagi oma eramukrundil komposteerima, ent annelinlastel pole selleks mingit võimalust. Väike jalutuskäik polevat Hansoni sõnul muidugi paha, liikumine ju tõstab toonust. Loodan, et kõrge linnaametnik jätkab tervislikke harjumusi ja jalutuskäike ka uuel aastal. Kui aga jalutamine seostub prügikottide kandmise ja nende ärapanekuks koha otsimisega, siis minu meelest see küll meeleolu ei tõsta. Jäätmeseadus ja omavalitsuse territooriumil kehtiv eeskiri on praegu omavahel vastuolus. Tegemata on jäetud või unustatud selline pisiasi nagu rakendusseadus. Kuidas kõik 225 Eesti ala omavalitsust hakkavad jäätmeid uut moodi vastu võtma ning käitlema? Kas ja kes hakkab prügimäel saabuvat rämpsu kontrollima? Ju peab prügilatesse tööle võtma rohkem inimesi, kes hakkaksid tuule, vihma ja lume käes rügama. Selle eest tuleb maksta, ja mitte vähe. Võib olla kindel, et tuhandeid kilekotte ja sadu konteinereid ei hakka keegi avama, puht füüsiliselt ei ole see võimalik. Saksamaal, kus prügi sorteerimisel on pikad traditsioonid, nähti liigiti sorteerimisega algul kurja vaeva, kulus kümmekond aastat, enne kui asi paika sai. Meil aga tahetakse harjumusi muuta kohe. Tegelikult pidanuks juba tükk aega tagasi igal pool uued sorteerimise konteinerid paigas olema, et rahvas jõudnuks harjuda. Õpetussõnu oleks tulnud leheveergudel ja raadios-televisioonis jagada juba sügisest. Seda pole tehtud, loodetakse vist taevasele imele. Prügikastide linnaks Kui juhinduda seadusest täht-tähelt, siis peaks Raekoja platsi ümbruses, bussijaamas, renoveeritava vaksali juures ning Ülikooli ja Küüni tänava äärde jäävate äride juures olema mitut masti prügikaste, kuhu visata joogipudelid, mahlapakid, hamburgeri ümber olevad paberid ja muu rämps. Pärast 1. jaanuari ei tohi seda sodi ühte kasti lennutada. Võib vaid ette kujutada, kui palju selliseid plekist või plastmassist moodustisi järsku juurde tekib. Jäätmemajanduse uut moodi korraldamine meenutab kangesti nõukogulikku kampaaniavormis ettevõtmist: partei (Brüssel) andis suunised ja ametimehed ruttasid alamlikult täitma. Kodanike arvamused jäeti arvestamata. Prahi äravedamiseks on vaja senisest rohkem ka autosid, sest kastide-konteinerite hulk mitmekordistub, mis kokkuvõttes suurendab kulutusi. Mõnedki kodanikud on avaldanud arvamust, et kui hakkame ise sorteerima, siis teeme ju kellegi eest töö ära ning prügivedu peaks minema odavamaks. Ei usu seda. Olen 101 protsenti kindel, et rahvas viskab ka pärast 1. jaanuari prügi ära vana harjumuse kohaselt ning uuendusest pole suurt juttugi. Ehk mõni väga seaduskuulekas ja kartlik kodanik alguses sorteeribki, aga pärast lööb temagi käega. Aga Tartul ja teistel linnadel on au anda konteinereid valmistavatele firmadele hiigeltellimusi, aidates nõnda majanduse jahtumise tingimustes täita vähemalt kellegi kukrut. Tänusõna prükkaritele Kaste pidi liikuvad prügikollid õnneks jäävad ja tänu nende tööle sorteeritakse edaspidigi välja klaas ja plasttaara ning ehk mõni asi veel, mis taarapunkti viimist väärib. Ka vanad riided ja jalatsid leiavad tänulikku ärakasutamist. Samas peame endale aru andma, et sageli jääb soritud kastide ümbrusse prügiväli ning tuul lennutab jäätmeid siia-sinna. Koristajate tööpõld laieneb. Kui miski aitaks keskkonna puhtana hoidmisele tõhusamalt kaasa, siis oleks see jäätmete sorteerimise jaam. Millegipärast pole selle rajamisest enam juttu. Valimiste eel oli teema aktuaalne ja mõned uskusidki, aga täna tundub, et tehase tulek Tartu külje alla on päevakorrast lõplikult maha võetud. Kui see meil oleks, saaks eraldada olmeprügi, komposteeritavad jäätmed, klaas ja plasttaara. Osa saaks suunata taaskasutusse ning ülejäänu sinna, kuhu vaja. Kurb, kui heade mõtete linnas on jäätmekäitlustehas kalevi alla pandud ning kõik veeretatakse kodaniku õlule. Lisaks loodan väga, et kõik meie metsaalused ei muutu tulevikus prügiväljadeks. Head sorteerimist! Samal teemal: Jäätmete sorteerimine, TPM, 21.11., 3.12., 4.12., 6.12., 10.12. |
kõik galeriid
