Martin Pau: mõttetuse õigustus

Oli ootuspärane, et pärast andmekaitseinspektsiooni tööd arvustavat arvamuslugu 16. novembri Tartu Postimehes ei tunnista inspektsiooni peadirektor Urmas Kukk oma ametkonna töö vildakust või kohatist mõttetust.

Samal teemal: Urmas Kukk: miks ei peaks lapsi internetis üles lugema Martin Pau: tähtis töö – keelamine

Urmas Kukk kõneles lapsevanema nime avaldamisest, mis võimaldavat igaühel teada saada ülimalt konfidentsiaalse fakti, et inimesel on laps. Tartus pole paraku küll keegi rääkinud lapsevanema nime avaldamisest. Milleks see? Järjekorras on ju laps.

Kukk mainib, et seaduse järgi peab igasugusel isikuandmete töötlemisel, sh avalikustamisel, olema eesmärk. Mis on sellise nimekirja avalikustamise eesmärk, küsib ta, kuigi isiklikult talle seletasin, et avaldamist põhjendab emade-isade soov veenduda, et lasteaiakohtadega ei susserdata. Et neid ei jagata linnaametnike tuttavaile või muile nahaalseile inimestele otsesema või kaudsema hüve eest.

Näib, et Urmas Kukk pole otsinudki Tartu linnavalitsusega konstruktiivset koostööd, püüdnud endale asja arusaadavaks teha.

Oma arvamusloos rõhutab ta, et omavalitsus peab suutma anda lapsevanemale infot, mitmendal kohal tema laps parajasti järjekorras on. Küllap linn suudabki, aga mis sest kasu, kui lapsevanemal puudub võimalus seda infot kontrollida?

Andmekaitseinspektsiooni soovitatud ID-kaardi põhine süsteem, mis kuvaks infoküsija arvutisse vaid tema lapse nime ja järjekorranumbri, oleks täiesti mõttetu. Justkui jooksuvõistlus, kus sportlased liduvad kottpimedas ja pärast kuulutatakse, mitmenda koha keegi sai. Kas info vastab tõele või aetakse udu, pole kontrollitav.

On õige, et lapsevanemat ei saa kohustada leppima oma lapse nime avaldamisega netis. Kuid lasteaiakoha taotlemine pole kohustuslik. Omavalitsus on küll kohustatud igale oma kodanikule lasteaiakoha tagama, aga lapsevanem ei pea kohta küsima. Ta võib otsida lapsehoidja, panna lapse eralasteaeda või hoida järeltulijat ise.

Kohataotleja peaks mõistma, et omavalitsuse kohustusega koht tagada kaasneb hulk arvepidamislikku tööd, mida järjekordade netis avaldamine aitab lihtsustada. Kas või selle võrra, et linnavalitsuse ametnikud ei pea kulutama aega pabereis tuhnimisele, kui järjekordne lapsevanem soovib teada, kuivõrd on tema laps järjekorras aastaga edasi liikunud. Bürokraatia väheneb.

Ja lõpetuseks veel paranoiariigi ehitamise kujundist. Urmas Kukk viitab «teatud ringkondadele», kus argumendil «ma tean, kus su laps koolis või lasteaias käib» olevat suhteliselt suur kaal.

Esiteks on see tõepoolest paranoia, kui Kukk arvab, et Eestis on tumedaid jõude, kes rajavad oma äri lapseröövi planeerimisele. Selliste ilgete plaanide haudujad, kui neid leidub, peavad aga Tartu lasteaiajärjekorrale lootes pettuma, sest sinna on plaanis kirjutada ainult lapse nimi ja järjekorranumber.

Paraku pean jääma enda juurde ja tõdema, et andmekaitseinspektsioonil näib olevat igav, sest tõeliselt isikute privaatsust rikkuvate andmetöötluste paljastamise ja keelamise asemel üritatakse keelata sajaga sõitmist seal, kus kõik vuravad ontlikult üheksakümnega.