Vanemuise kontserdimajas kuulas rahvusvahelisel kultuurikonverentsil kahel päeval oma- ja välismaiste kultuurigurude ettekandeid enam kui kolmsada kultuurijuhti mitmelt poolt Eestist, aga ka Lätist ja Leedust.

Kirjanike Liidu Tartu osakonna esimehe Berk Vaheri ohjatud konverentsi põhiteemaks oli «Kultuurijuhtimine muutuvas keskkonnas».

Konverents jätkas Tartu linnavalitsuse kultuuriosakonna poolt aastal 2004 alustatud rahvusvaheliste kultuurikonverentside sarja.

Tartu Postimees küsis konverentsil osalenutelt, mida uut, huvitavat ja kasulikku nad kuulsid ning kui palju on nad oma tegevuse toetuseks saanud Euroopa Liidu raha. Mõni küsitletutest andis hinnangu ka konverentsi korralduslikule küljele ning tegi ettepaneku järgmiste samalaadsete koosviibimiste sisustamiseks.

Paul Himma

Rahvusooperi Estonia peadirektor

Mida uut ja huvitavat kuulsite? Kui palju raha soovite taotleda Euroopa Liidu fondidest?

Ma arvan, et programmis aastateks 2007–2013 on mingid võimalused toetuse saamiseks ja neid tuleb uurida, aga ma ei tea praegu täpselt, mida kust kaudu saab.

Nagu me kõik teame ja nüüd ka konverentsil kuulsime, peab paberite kirjutamise oskus oluliselt paranema, ja kes paremaid pabereid kirjutab, see rohkem raha ka saab.

Väga oluline on teada, mis Brüsselis toimub, millistes koridorides, millistel korrustel, millise kiiruse ja kujuga paberid kõige paremini liiguvad. Kes on selles valdkonnas efektiivsem, sellel ilmselt ka paremini läheb.

Ma arvan, et konverentsil esindatud organisatsioonid said julgust jätkata oma tee otsimist. See suund peab jätkuma, et mitte samastuda.

On öeldud, et Von Krahli teater eksperimenteerib, miks Estonia ei eksperimenteeri. Ma olen küsinud vastu, et miks peab olema Eestis kaks Von Krahli. Just erisusi tuleb esile tuua ja edendada, see on meie üks trumpe.

Kõigi ühine eesmärk on aga luua vaimset keskkonda, mis tasakaalustaks ühiskonna arengut. Tasakaalustada on vaja selleks, et oleme jäänud arengus maha ja nüüd püüame meeleheitlikult kõike tasa teha. Pean silmas ka tarbimisrallit ja seda, et veel on pankadel kinni püüdmata mõnikümmend tuhat maksujõulist, kes ei ole laenu võtnud.

Mida peaks käsitlema mõni järgmine Tartu kultuurikonverents?

Mulle tundub, et kui kultuuri tundjad kuulavad üksteise juttu, siis noogutavad nad, et on aru saanud.

Teine asi on see – ja tuli siin ka mõnes sõnavõtus välja –, et finantsistiga tuleb rääkida finantsisti keeles, juristiga juristi keeles, poliitikuga poliitiku keeles.

Needsamad mõtted kultuuri kohta tuleb tõlkida poliitikule, juristile ja rahandusministeeriumi ametnikule vastuvõetavasse keelde. See oleks valdkond, kus tuleks neid püüda senisest rohkem kokku viia.

Asko Tamme

Tartu Oskar Lutsu nimelise linnaraamatukogu direktor

Mida uut saite teada?

Konkreetseid enneolematuid teadmisi ma ei oska välja tuua – on lihtsalt hea kuulda, kuidas teised asju ajavad.

Minu isiklikud, tööga seotud huvid on sotsioloogia valdkonnast – millised inimesed käivad millistel näitustel, miks nad käivad. Mind huvitaks «kultuuritarbimine».

Ma ei tahaks rääkida kõikidest asjadest ühe ja sama nimega, ei tahaks nimetada lugejaid klientideks, näitusel käijaid tarbijateks. See ei ole tarbimine, kultuurist osa saamine on eneseteostus: raamatu lugemine on minule samasugune eneseteostus, nagu selle kirjutamine kirjanikule – ma ei oska kirjutada, ma loen; ma pole näitleja, lähen vaatama teatrietendust.

See on küll ühest küljest andmise-võtmise suhe, aga ta on ka palju enamat – teatriskäimine on ikka teistmoodi kui mööbli ostmine. Kui oleks minu teha, siis järgmine teema võikski olla kultuuritarbimine kui mõiste – mille poolest kultuuritarbimine erineb ükskõik millisest muust tarbimisest.

Kas kavatsete taotleda Euroopa Liidu raha?

Ei ole taotlenud, kuid Chris Torchi (etenduskunstide produktsioonifirma Intercult kunstiline juht Rootsis – K. J.) jutt oli väga õpetlik – oma tegevusele tuleb mõelda mingi Euroopa mõõde, midagi, mis läheks korda meile endale, aga ka teistele riikidele ja inimestele. Torchi jutt innustas.

Meil on nimelt käsil suurejooneline projekt, tahame teha veebikeskkonda Tartu ilukirjandusest, kuidas ilmneb linn kunstis, vanadel fotodel, laulus, ilukirjanduses. Samas oleme kulutanud sellele projektile praegu tuhat inimtundi ja 20 000 krooni. Et sellest nüüd teha Euroopa tähendusega projekt, peaksime sinna panema veel tuhat inimtundi, et see tähendus välja mõelda.

Me ei ole tegelikult tahtnud teha rahvusvahelist projekti paljalt rahvusvahelise projekti tegemise pärast. Oma igapäevases tegevuses on meil raske välja mõelda selliseid projekte, mis läheksid ühtmoodi korda inimestele Tamperes, Oulus, Lüneburgis.

Ma tunnistan, see ei ole võimatu, aga me ei ole lihtsalt sellega nii keskendunult tegelenud, kui oleks võimalik.

Tõnis Kriisa

Tartu Kunstnike Liidu esimees

Mida uut ja kasulikku olete saanud teada?

Olen saanud juhtimise kohta palju ideid ja mõtteainet.

Kõnelejad suudavad kultuuriorganisatsiooni struktuuri analüüsida, selle nõrkusi ja tugevusi välja tuua. See on teema, millest ma tahaksin rohkem teada, kuna ma ei ole spetsiaalset juhiks olemise õpet saanud. Selleks on need konverentsid väga head.

Tartu Kunstnike Liit on tilluke, nii et kõiki konverentsil käsitletud meetodeid ja võimalusi kasutada on keeruline.

Me läheme kahes suunas.

Ühest küljest me peaksime innovatsiooniga tegelema – näituste koha pealt.

Teisest küljest on meil kohaliku kunstnikkonna toetamise vajadus, me jagame neile ateljeesid – see on majavalitsuse töö.

Innovatiivsemaks muutuda on võimalik näiteks seeläbi, et siduda ateljeede väljarentimise võimalus kohustusega mingi aja möödudes näidata, kui efektiivselt ollakse seda ruumi kasutatud, mida tehtud.

Teoreetiliselt on niisugune innovatiivne lähenemine renditeenuse pakkumisega seoses võimalik, praktiliselt aga keeruline, see oleks pigem ärritav kunstnikule.

Kui palju raha on Tartu

Kunstnike Liit saanud Euroopa Liidu fondidest?

Minu teada ei ole me sealt raha siiamaani saanud. Me oleme kunsti alaliitude hulgas ainus, kellel on peale Eesti Kunstnike Liidu oma kinnisvara. Nendest fondidest saada majandusabi kinnisvara haldamiseks ei ole ilmselt võimalik.

Näitusetegevuse toetamiseks oleme saanud raha ministeeriumidest, kohalikust omavalitsusest ja mingil määral oma teenitud renditulusid sinna alla pannud. Euroopast saaks näituste tegemiseks toetust siis, kui on piiriülene koostöö.

Aga isegi need välisnäitused, mis meil on olnud, näiteks Leedu kunstist sel aastal, oleme saanud omavahenditest ära tehtud. Ja need ruumid, kus näitust korraldada, ei ole nii piisavalt esinduslikud, et mingit suurejoonelist, Euroopas tähelepanuväärset projekti teha.

Tartus ei ole suurt linnagaleriid, mis kannaks välja rahvusvahelise tähelepanu, ja seepärast oleme siiamaani ise hakkama saanud.

Mida arvate kultuurikonverentsi korraldamise kohta?

Olen tõesti meeldivalt üllatunud sellest tasemest. Nii eelmise aasta konverentsil kui ka nüüd oli väga palju mõtlemisainet pakkuvaid sõnavõtte.

Ma tunnen sageli mingil määral piinlikkust, kui tuleb küsimuste esitamise aeg. Kohe pärast sõnavõttu on raske küsida, ma peaksin selle enne kõik tõsiselt läbi mõtlema.

Üldisel tasemel olen saanud väga hea pildi sellest, kust otsida vigu, millele suunata tähelepanu, kust abi saada. Kuidas ma aga oma organisatsioonis konkreetselt peaksin tegutsema, seda ma ei saa ju lektori käest küsida.

Kaarel Oja

Sihtasutuse Eesti Teatri Festival tegevjuht

Mida uut ja huvitavat kuulsite konverentsil?

Minu meelest on nende konverentsidega selline asi, et midagi uut ja huvitavat, midagi sellist, mida ma esmaspäeval tööle minnes teistmoodi tegema hakkaks, need ei paku.

Selliste konverentside mõte on avardada konteksti, kus me tegutseme. Need ei peagi pakkuma vastuseid mingitele igapäevastele probleemidele või küsimustele.

Millistes suhetes on Eesti Teatri Festival ja Euroopa Liidu raha?

Siiamaani ei ole Eesti Teatri Festival kasutanud Euroopa Liidu raha. See tuleneb ju otseselt meie spetsiifikast – me oleme Eesti Teatri Festival ja tegeleme väga konkreetselt Eesti asjadega. Euroopa Liidu riikide vahelisi koostööprojekte ei ole me siiamaani teinud.

Jah, oleme rääkinud sellest, kas Eesti Teatri Festival ei peaks muutuma rahvusvaheliseks. Siis läheks kindlasti eurofondide raha tarvis. Seni on nii, et kui me oleme toonud välismaalt truppe Eestisse, oleme teinud koostööd saatkondadega.

Räägitakse küll, et Euroopa Liidu raha saamiseks on tarvis teha palju paberitööd, kuid ma arvan, et see on paljuski müüt.

Millisele teemale peaks keskenduma järgmine Tartu kultuurikonverents?

Mulle meeldib nende konverentside juures selline lähenemine, et igal aastal on uus teema.

Ma ei osalenud kahjuks esimesel konverentsil. Kui teine rääkis kultuuriturundusest ja nüüd oli teemaks kultuuri juhtimine, siis äkki võiks järgmine aasta rohkem pilku heita kultuuri loomise poole, kultuuri tegijate ja loojate poole ja vaadata, kuidas käivad kokku omavahel kultuuri administratiivne töö ja loomisprotsess.

Karin Hallas-Murula

Eesti Arhitektuurimuuseumi direktor

Mida olete saanud teada uut ja huvitavat? Mida võiks käsitleda järgmine Tartu kultuurikonverents?

Ma ei kuulnud küll kõike, mida konverentsil räägiti, kuid kuuldu hulgas tundsin ma natuke puudust sellest, et ei räägitud kultuuri praegusest situatsioonist, kultuurisfääri töötajate igapäevase elu tegelikkusest natukene filosoofilisemal tasandil. Näiteks, mil määral on kultuur kommertsistunud ja mis on need platvormid, mida kultuuriinstitutsioonide juhid peavad teadvustama, kui nad võtavad vastu oma otsuseid.

Küsimus ei ole ju ainult selles, kuidas Euroopa Liidule projekte kirjutada. Pigem tunnen ma puudust kultuuri tänase seisu filosoofilisemast mõtestamisest.

Kui palju olete saanud Euroopa Liidu toetust?

Arhitektuurimuuseumis oleme teinud välisrahaga päris palju projekte, aga need ei ole olnud Euroopa Liidu rahasummad. Meil on olnud väga tugev koostöö Skandinaavia maadega. Ma tahan öelda, et Euroopa Liidu raha ei ole ainuke, mida saab taotleda.

Milena Dragicevic ŠeŠic

Belgradi Kaunite Kunstide Ülikooli UNESCO kultuuripoliitika ja -korralduse õppetooli juhataja

Olete osalenud paljudel kultuurikonverentsidel, kuidas hindate Tartus toimunud konverentsi «Kultuurijuhtimine muutuvas keskkonnas»?

See oli väga erinev paljudest teistest, kus olen seni viibinud, sest siin pöörati erilist tähelepanu muutuste juhtimisele kultuuriorganisatsioonides, samuti sellele, kuidas stimuleerida loovust ja innovatsiooni, eelkõige organisatsioonide juhtkonna tasandil.

Tartu konverents oli väga edukas, sest tõi kokku inimesed nii erinevatest regioonidest kui ka erinevatelt elualadelt. Põhja- ja lõunaregioonid on nii poliitiliselt, geograafiliselt kui ka ideoloogiliselt väga erinevad. Ma mõtlen, et kui mina isiklikult õppisin siin nii palju, siis eesti inimesed õppisid ka – iga inimene tunneb ära mingid näited, millele ka tema saab pöörata tähelepanu oma igapäevases elus.

Milliste teemadega võiks minna edasi järgmistel konverentsidel?

Tuleks tuua rohkem konkreetseid näiteid igapäevaelust, näiteks strateegiline projekt, mis võiks arendada Tartu linnamuuseumi või Tallinna linnaraamatukogu.

Institutsioonid peaksid tegema midagi, mis on osa linna kultuurielust, mitte lihtsalt produkte, mis on peidetud nende institutsioonide seinte vahele.

Eesmärk võiks olla ka koostööd rahvusvahelisemaks muuta ja võimaldada erinevatel organisatsioonidel, nii avalikust sektorist kui ka erasektorist, teha koosööd. Näiteks võiks tuua praktilise küsimuse – kuidas muusikaprodutsent Eestis võiks teha koostööd muusikaprodutsendiga Itaaliast.

Hea meelega näeksin järgmisel konverentsil rohkem kirjastajaid, raamatupoe omanikke, muusikaprodutsente, ka neid, kel on väiksed stuudiod, et tutvuda nende ideedega ja teha koostööd.

Eestis on kultuurikorralduse õpetamisel vaid mõneaastane kogemus – milliseid soovitusi või nõuandeid jagaksite?

Ma olen väga rõõmus, et te seda küsite. Esimene asi, mida te tegema peaksite, on arendada välja enda professorid ja teadurid kultuuripoliitika ja -korralduse valdkonnas.

Praegu sõltute väga palju meist – üliõpilasi Tallinnas õpetavad välismaalased ja inglise keeles. See on alustuseks hea, kuid nüüd on teil aeg investeerida uude põlvkonda, noorte doktorite (PhD) tekkimisse.

Nende, praeguste tudengite, tulevaste professorite eesmärk oleks välja töötada just Eestile kõige kasulikum ja omasem kultuuripoliitika ja -haridus. Ma arvan, et see on täiesti hädavajalik.

Serbias alustati kultuuripoliitika ja -korralduse õpetamist 1960. aastal. Meil on praeguseks palju professoreid, kes õpetavad kultuurikorraldust, ja mõned neist teevad seda ka USAs.

Kõige olulisemaks peame kohalikke inimesi. Hea valem oleks näiteks selline, kus kolmandik professoritest on kohalikud, nagu meie õppetoolis, kolmandik regioonist, teie puhul põhjamaadest, et te mõistaksite regiooni, kus elate, ja kolmandik üle kogu maailma.