Linnaplaneerimine on kindlasti ülimalt oluline valdkond – kuid kas tõesti on Tigutorni kõrgus sajale tuhandele tartlasele ainus oluline ja eluline küsimus, mille juurde ikka ja jälle naasta? Vaatamata sellele, et õigusorganid on oma töö teinud ja seisukoha välja öelnud.

Ma ei ole ehitusspetsialist, et siin nüanssides oskaksin kaasa rääkida, kuid samas ma ka ei arva, et Tartu linnavalitsuses töötavad võhikud, kes asjast midagi ei tea.

Ehk tuleks meil, linnavolinikel, endilgi veidi tuhka pähe raputada, et pole endale asju piisavalt selgeks teinud?

Ilmselt kuulus ka Tigutorni planeeringu kinnitamine omal ajal selles volikogus arutatava «kribu-krabu» (ajakirjanik Mari-Liis Hüvato väljend) hulka, mida oleks tulnud täpsemalt uurida, et välistada kaksipidi tõlgendamise võimalused.

Siinkohal lubatagu meelde tuletada, et ka enamik kriitiliste lehelugude autoreid kuulus tollasesse volikogu koosseisu.

Teatavasti toimub linnavolinike põhitöö volikogu komisjonides, kuhu erakonnad saadavad oma kompetentseimad esindajad.

Huvi korral on mis tahes komisjoni tööst võimalik osa võtta igal rahvasaadikul. Enamasti arutatakse-vaieldakse seal asjad selgeks. Paraku on osa meist tähelepanule nii altid, et tõstatavad needsamad komisjonides vastuse saanud küsimused uuesti kas volikogu istungil või leheveergudel.

Iseenesest ei ole selles ju midagi halba, et olulised küsimused ikka ja jälle läbi arutada, kuid osa teemasid üha uuesti üles tõsta näib lihtsalt liiast olevat.

Samas kujundab see ka üldisemat pilti volinike tööst, mida niigi aeg-ajalt läbi mustade prillide jälgitakse.

Ere näide on Tartu Postimehe esmaspäevane kommentaar volikogu istungilt, mis kandis pealkirja «Sammhaaval pimedusse». Kas tõesti viib volikogu tartlased sammhaaval pimedusse?

Ega loost täpselt ilmnegi, kas pimeduse suunas viib meid kahe vene kooli liitmine või miski muu.

Hariduskomisjoni liikmena võin küll öelda, et seda delikaatset teemat, mis ühe kooli kadumine paratamatult on, vaeti väga kaua ja põhjalikult. Linnavalitsus arutas ühinemist nii pedagoogide kui lastevanematega, kaaluti kõiki võimalusi.

Kuid kas keegi oskaks nõu anda, kuidas saaks kooli pidada ilma lasteta ja mis see maksma läheks?

Linnavolinikuna ei tahaks end küll Tartu pimedusse suunajaks pidada. Ilmselt mitte keegi meist 49-st, keda tartlased on volikokku valinud.

Kuidagi ei tahaks, et Tartust saaks iga-hinna-eest-ärapanijate linn. Peaaegu iga suurema uusehituse kavandamine põrkab algul nagu vastu müüri.

Vastuseis ja kriitika saatis ju algul Aura veekeskuse, Plasku, uute sildade ja A. Le Coqi spordimajagi ehitust. Hooneid, mis nüüdseks sujuvalt tartlastele omaseks saanud. Kes teab,ehk on selles nimekirjas aastate pärast Tigutorngi?

Negatiivse võimendamise kõrval soovitaksin kaaslinlastel vahepeal aeg-ajalt mustad prillid ninalt heita ja ringi vaadata: ehk jääb silma midagi südantrõõmustavatki.

Samal teemal; Mari-Liis Hüvato «Sammhaaval pimedusse» ja Jarno Lauri «Miks peteti avalikkust?», TPM, 23.10.