Jaanika Meier: Säästan loodust, aga mis see on? 27.09.2006 00:01 Jaanika Meier
Juba plikana igal suvel maal ringi silpsates tundus mulle totter, kui
tädid-onud omakeskis itsitasid mõne linnainimese üle, et oh, ega see aru saa,
kas lehma tuleb sabast või sarvedest lüpsta. Ja müüdid maarahva seas sellest, et
linnainimesed pole lehma näinudki, tundusid mulle, Annelinna tüdrukule,
mõnitavad ja ajasid lausa kurjaks. Kuni... |
|
Läksin maale kartulit võtma ja kohtusin oma väikese sugulase kuuendas klassis käiva sõbrannaga, kes üllatus, et kurgid kasvavad põllul nii, nagu nad kasvavad, ja kes sealsamas maal nägi elus esimest korda päris lehma. Siga oli ta Tallinna loomaaias siiski näinud. Hea seegi. Seejuures ei ole ta rumal tüdruk, valdab vabalt nii eesti kui ka vene keelt ning on muidu armas, viks ja viisakas.Nojah. Mõtlesin siis, kuidas see võimalik on. Tuli tüdruk ju liinibussiga Tallinnast, sõitis üle saja kilomeetri, tee ääres mõni sarvekandja vahest ehk ikka oli. No hää küll, äkki oli õues juba tiba pime ja pikast koolinädalast väsinud neiu jäi bussis tukkuma. Aga ei ole kunagi varem näinud lehma, endal aastaid seljataga üle tosina?! Teisalt, mis seal ikka imestada. Iga nädal tuurib mõni tervislikkuse, looduslikkuse või looduse säästmise kampaania – kes kutsub mahla jooma ja kala sööma, kes manitseb issi autoga kooli sõitmise asemel bussiga või jala tulema, kes meelitab inimesi metsas loodushoidlikult käituma. Ja mulle tundub, et loodus ja selle säästmine on paljude linnas elavate (trendi)inimeste seas popp: seinad värvitakse ökovärvidega, maja saab sooja maaküttest, prügi sorditakse mitmesse konteinerisse, poest otsitakse ikka värskemat ja eestimaist jne. Aga kas nad seda ka teavad, mis see loodus on ja kelle jaoks seda säästma peaks (kas tõesti ainult inimese jaoks?!). Äkki teeks hoopiski kampaania, mis viiks needsamad rate-põlvkonna inimesed maale ja tutvustaks neid lehmale ning vastupidi. Näitaks neile, et metsas ei pea kartma, ega ometi mõni porgand või, mis veel hullem, kõrvits pähe kuku, kuigi Euroopa Liit neid puuviljadena tunneb. Tõestaks, et kurki saab ka mujalt kui ainult poest ning koduaia peenralt korjatu on küll pisut torkiv, kuid hulga maitsvam. Küll on üritatud loodusõpetuse tunde õues, isegi väljaspool linna pidada, aga palju oleks nõuda, et iga loodusõpetuse tund oleks selline. Ka Looduse Omnibuss ei suuda kõiki linnalapsi kaasa meelitada ja mahutada. Ehk peaks peale sea ka lehma Tallinna loomaaeda viima? Oleks ju kahju, kui muidu haritud ja laia silmaringiga loodushoidlikud noored teavad küll seda, et Maiu on piimaauto, aga piima rüübates pole neil aimu, milline õigupoolest lehm võiks välja näha. |