Eestil läheb viimasel ajal hästi ning optimismi leidub küllaga nii firmade kui ka perede hulgas. Majandusekasv kiireneb ning veel hiljuti üle 10 protsendi ulatunud tööpuudus on kiiresti alanenud. Eesti on kasutanud Euroopa ühise turu eeliseid ja säilitanud atraktiivse investeerimiskeskkonna. Riigil tuleb muidugi vaadata kaugemale tänasest päevast, et kiiret kasvu jätkuks ka viie ja kümne aasta pärast. Majanduskasv aeglustub paratamatult eelolevatel aastatel praeguse 12 protsendi tasemelt 7-8 protsendile ning kõigi huvides on tagada „pehme maandumine” ehk kasvu järk-järguline aeglustumine. Kiire arenguga kaasnevatele ohtudele on Eesti Pank korduvalt tähelepanu juhtinud. Selles mõttes tuleb jagada Hansapanga endise juhi muret Eesti majanduse käekäigu pärast. Samas vajab tema artikkel põhimõttelisi täpsustusi Euroopa Liidu ja Eesti majanduse toimemehhanismide ja võimalike majanduspoliitiliste sammude seisukohalt. Autor eksib, kui ta ütleb, et Eesti kui ELi ja Euroopa finantsturu liige saab piirata välisraha sissevoolu ning veelgi ebaõigem on vaidlustada Eesti senist majanduspoliitikat tervikuna. Kapital otsib tulusamaid kohti Kahtlemata on augustis viie protsendini jõudnud inflatsioon – nagu ka teise kvartali 12 protsendine majanduskasv – Eestile ebasobiv. Valdavalt on hinnatõus seotud nafta ja muu energia hinnakasvuga maailmas viimastel aastatel. See annab Eesti inflatsioonist kolmandiku ning mõjutab ka teiste kaupade-teenuste hindu. Kahtlemata seostub kiirenenud hinnatõus kiiresti kasvanud palkade ning hoogsa laenuvõtmisega. Kuid oleks naiivne väita, et palga- ja hinnatõusul on mingi üks ja ainus põhjus ja üks ja ainus majanduspoliitiline vahend lahendamiseks. Kõike korraga ei suuda ükski majanduspoliitiline meede teha ning ühiskonnal tuleb kasutada tasakaalustatud terviklikku võtete komplekti, mis kokkuvõttes enim pikaajalist kasu toob. Eesti majandus on avatud. Sellest oleme lõiganud suurt kasu – nii nagu ELi liikmelisusest: 10 aastat tagasi oli meie elatustase 1/3 EL keskmisest, praegu ligi 60%. Avatus tugevdab konkurentsi, liigutab tööjõudu ja kapitali sinna, kus nad on tootlikumad. Kokkuvõttes suureneb majanduse pikaajaline kasvuvõime. Valitsus ja keskpank peavad arvestama, et kui avatusest on neile lõppkokkuvõttes suur abi, siis samaaegselt ei saa nad rakendada oma tegevuses suletud majanduse mudelit. See on paratamatu, kuigi sellisena mitte kurb järeldus majanduspoliitikale, sest avatusest saadud kasu on olulisem. ELi liikmesriigil Eestil on mõttetu piirata ebamõistlikult rangete regulatsioonidega Eestis litsentseeritud pankade tegevust. Kui raha tahab siia tulla, siis ta ka tuleb – kasvõi ringiga. Ning inflatsioon ei aeglustu. Regulatsioonide karmistamise tulemusena hakkab laene väljastama mõni teine asutus. Näiteks firma, millel on kaudne seos meie pankade emapankadega välismaal. Või suunatakse laenuraha ringlusesse läbi liisingfirmade. Või tuleb Eesti turule oma soodsate laenudega üleüldse uus firma, näiteks Hispaaniast. Sest kui kommertspangal X on litsents mõnes Euroopa riigis, siis Eestis tegutsemiseks ta täiendavat luba ei vaja. Euroalal on kohustusliku reservi määr kaks protsenti, Eesti Pank tõstis selle alates 1. septembrist 15le, seda niigi kõrgelt 13lt protsendilt. Reservimäära võib tõsta 55 või 155 protsendini, kuid ka see ei kaitseks meid ühtselt Euroopa finantsturult sissevoolava raha eest. Saaksime vaid finantsmaailmas endale paanitseva paariariigi maine. Me poleks mitte esimene riik maailmas, kes kommertspankade sedasorti ahistamise lootusetu tee oleks läbi käinud. Järeldus nendest katsetest on olnud, et regulatsioonid peavad olema mõistliku rangusega. Nii, et see oleks piisav signaliseerimaks majanduse riske nii pankadele kui laenuvõtjatele, kuid samas ei tekitaks asjatuid väärastusi statistikas ja peidaks probleeme kalevi alla. Üks avalikul infol põhinev näide sellisest kõrvalekaldest: reservinõude tõstmise tulemusena “vähenes” üleöö Eesti välisvõlg, sest Leedu liisinguettevõtte rahastamine viidi Hansapank Eesti bilansist Leetu. Keskpank on tegelenud tõsiselt laenukasvu probleemiga. Alates 2002. aasta septembrist on Eesti Pank astunud mitmeid samme, eesmärgiga hoida laenukasvu normaalsemal rajal. Täiendavalt on karmistatud kohustusliku reservi regulatsiooni ning pankadel tuli eluasemelaenude rahastamisel suurendada omavahendite osakaalu. Eesti nõuded pankadele on Euroopa nõuetest karmimad. Juba praegune olukord sisaldab ohtu, et finantsvood liiguvad regulatiivse surve all lihtsalt kodumaisest pangandussektorist mööda. Majanduse tasakaalustatud arengut ja laenukasvu aeglustumist see ei toeta.´ Keskpank on arutanud ka rangemate meetmete astumist. Kuid senine tervikanalüüs on näidanud, et ühepoolsete sammude astumine oleks mõjunud elevandi tammumisena portselanipoes. 21. sajandil ei ole arukas riigil eraisikutele ja firmadele ette kirjutada, kui palju laenu keegi tohib saada. Vabandust, et langen absurdi, aga see sarnaneks olukorrale, kus pankades lubataks välismaale sõiduks vahetada 50 eurot kuus.
> Loe edasi |
