Raudtee läheduses elavad inimesed on kaubarongide voorimisega harjunud. Seda võetakse kui paratamatust. Vähestele valitutele kostab naftavagunite uinutavast kolksumisest kõrvu suure raha hääl. Enamikule meist aga tähendab see ohtu põhiseadusega kaitstud väärtustele – tervisele, varale, keskkonnale. Musta stsenaariumi korral aga ohtu elule. Kergestisüttivate ja plahvatusohtlike ainete vedu Eesti idapiirilt sadamatesse läbib paljusid asulaid, suurematest linnadest Narvat, Tartut ja Tallinna. Eesti raudtee, kaubajaamad ja sadamad ei ole tervikuna planeeritud suuremahulise ohtlike ainete transiidi teenindamiseks. Kett on aga teatavasti nii nõrk kui tema kõige nõrgem lüli. Seetõttu tuleb transiidiahela ohtusid vaadelda tervikuna. Kohaliku omavalitsuse, maakonna ja riigi tasandil koostatud riskianalüüsid kajastavad ohtlike veoste ja ohtlike ettevõtetega seotud riske, keskendudes tagajärgede likvideerimisele. Seni puudub aga selgus, kuidas ohte ennetada. Kui põles Tartu jaamahoone, siis seisis seal lähedal rong kütusetsisternidega. Päeval, mil maeti president Lennast Meri, süttis Muuga sadamas väetiseladude juures konveierlint. Kohalerutanud päästjatel puudus info, milliseid aineid ja kui palju laos hoiti. Need on vaid mõned näited sellest, et mängime iga päev otsekui vene ruletti – plahvatab, ei plahvata… Riskianalüüsid näitavad, et raudteejaamades ja sadamates on samal ajal hoitud erinevate kergestisüttivate ja plahvatusohtlike ainete veoseid. Ühe bensiinitsisterni plahvatades on ohuala raadius 1600 meetrit, ammooniumnitraadi vaguni plahvatades 5000 meetrit. Välistatud ei ole ahelreaktsioon, mis tähendab katastroofi. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi riskianalüüsi järelduste puhul nenditakse, et ühiskond aktsepteerib riske ja on nõus kandma inimohvreid ning kulusid, mis nende ohtude realiseerumine kaasa toob. Nõukogudeaegne rahvatarkus ütles, et mõistus lõpeb seal, kus algab raudtee. Jälgides viimaseid arenguid seoses ohtlike vedudega, võibki jääda mulje, et kõigis hädades on süüdi raudtee ja selle erastamine ärimeestele. Tunduvalt raskem on tunnistada, et kuni viimase ajani on riik vaadanud tulutoova transiidi ohtudele läbi sõrmede. Tegelikuks probleemiks on aga hoopis avaliku kontrolli puudulikkus. Seadused ei käsitle transiiti tervikuna. Ohtlike vedude ja ettevõtete regulatsioon jaguneb süsteemitult erinevate seaduste vahel ja järelevalve on killustatud mitme ministeeriumi valitsemisalas. Tähelepanuta soovitused Õiguskantsleri kantseleis valminud analüüsi tulemusena saatsin suvel majandus- ja kommunikatsiooniministrile märgukirja, milles juhtisin tähelepanu puudustele ohtlike ainete raudteevedude kehtivas regulatsioonis ja vajadusele töötada välja seaduseelnõu. Minister jättis enamiku õiguskantsleri soovitusi kahjuks tähelepanuta. Parajasti ollakse ametis raudtee taasriigistamisega, mis peaks suurendama kontrolli ka selle kasutamise üle. Samuti lubatakse kümne aastaga valmis ehitada Tallinna raudtee ümbersõit, mis pikemas perspektiivis peaks viima ohtlikud veosed linnast mööda. Lubadusi kulukate objektide rajamiseks on aga jagatud palju – Narva sild, Saaremaa püsiühendus, Koidula piirijaam, Rail Baltica raudtee, Tallinna-Tartu neljarealine maantee, kui nimetada kõige suuremaid. Valikute tegemisel peaks valitsus seadma elukeskkonna turvalisuse ettepoole päevapoliitikast ja erakondlikest huvidest. Ümbersõidu rajamine oleks lahendus ainult Tallinnale, see ei võta probleemi päevakorrast maha. Eelkõige tuleb siiski tagada õiguslik selgus ja avaliku võimu süsteemne kontroll ohtlike vedude ja ohtlike ettevõtete tegevuse üle, mis tänapäeval peab arvestama ka terrorismiohtu. Paraku näitab riigi senine tegutsemine, et terve mõistus lõpeb seal, kus kostab rahakõlin. Kas tõesti saab kaubavahetus Venemaaga olla olulisem kui ohutus ja sisejulgeolek? Tõkkepuu ei ole lahendus Kui Tallinna raudtee ümbersõidu rajamine võtab aega kümme aastat, on selge, et seda ei saa oodata, käed rüpes. Kuid paraku ilmneb, et olukorras, kus õiguslikud alused on puudulikud, tahab linn asuda ohte maandama ärakeelamise taktikaga, mis ähvardab tõsiselt riivata ettevõtjate õigusi. Tallinna linnavolikogu esimees teatas hiljuti kavatsusest keelata bensiini ja teiste kergelt süttivate ainete vedu läbi linnasüdame raudteel veel enne, kui ehitatakse ümbersõit läbi Harjumaa valdade. Tallinn on ohtlike vedude teemaga tegelenud kümmekond aastat, koos on käinud mitu komisjoni. Aastatepikkuse ajurünnaku tulemus – keelata veosed – näib geniaalselt lihtne. Tegelikult oleks seesuguse õiguslikel savijalgadel seisva keelu tagajärjeks kopsakad kahjunõuded, mis kokkuvõttes jäävad maksumaksja kanda. Sellise lahendusega ei saavutaks eesmärki ja oleks vastuolus põhimõttega, mille kohaselt ohutuse tagamiseks vajalikud kulutused peaks kandma ettevõtja, kes ohu arvelt teenib, mitte aga elanikud, kes ohu all kannatavad. Majandus- ja kommunikatsiooniministrile saadetud märgukirjas rõhutasin, et kõigepealt tuleb ohutuse tagamiseks vajalikud piirangud selgelt sätestada seaduses. Üksnes seadusega on võimalik panna ettevõtjatele kohustuse maandada ohud, üksnes seadusega saab keelata eriti ohtlikud veod juhul, kui seda nõuab ülekaalukas avalik huvi.
> Loe edasi |
