Valeria Ränik andis lisa oma loomalugudele
27.09.2005 00:01
Raimu Hanson, reporter
Kommenteeri | Loe
kommentaare
Eelmisel talvel trükivärvi näinud raamat ilvestest sai nende suurte kiskjaliste seltsi kuuluvate kaslaste suure sõbra Valeria Räniku kodusest kirjastusest lisa.
Talvisesse raamatusse «Ilves ilves» oli luulekoguga «Orb» 1990. aastal debüteerinud Ränik kirja pannud 320 lehekülge teavet ja fotosid metsloomast, kelle kohta teadlased ütlevad ladina keeles Lynx lynx. Karudest ja huntidest Nüüd on enam kui kaks korda õhemas raamatus kirjapanekud karude ja huntide kohta. Neid on Ränik külastanud lisaks Eestile ka Lätis ja Leedus. Pealkirjaks on «Hundijutud ja karulood». Kuid mitte ainult võsavillemitest ja metsaottidest – õigemini nende kasvamisest inimeste hulgas – ei kirjuta loodushuviline luuletaja. Ta ei saa nüüdki kuidagi minna mööda ilvestest. Neist teeb Ränik juttu nii Lï‚§gatne pargis Velga Vï‚§tola peres kasvavatest karudest kirjutades kui ka Põhja-Leedus Petras Dabrišiuse perefarmis hundi elu kirja pannes. Juttu on ka inimestest, kes Eestis loomi ja linde abistavad, ravivad, kasvatavad ja harjutavad neid loodusesse tagasi minekuks. Seetõttu on kirja pandud lugu Nigula karupoegadest. Nii talvise kui nüüdse raamatu valmimisel on Ränikul abiks olnud tema pojad. Koos nendega on ta lähedalt uurinud ka karude ja huntide kasvamist Lätis ja Leedus, Eestist rääkimata. Hundijahi vastu Nii nagu ilveseraamatus, leiab ka trükivärskes üllitises jahivastaseid lõike. «Kes on aga ohtlikum: hunt, koerhunt või metsistunud koer?» küsib Ränik. «Kui hüljatud või inimestes pettunud koer otsustab inimestele kätte maksta, siis teeb ta seda kartmatult. Metsloomad ei tunne inimese loomust nii hästi ning hoiavad igaks juhuks eemale, aga hulkuvate koerte karjad on tapnud kõiki loomi, hunte ja inimesi.» Hulkuvaid koeri on Räniku andmetel igal maal palju kordi rohkem kui koerhunte ja hunte kokku ning nende tehtud pahandused aetakse hundi kaela, sest jahimehed nõuavad hundilaskmise lubasid «ja selleks tuleb leiutada põhjus». Nii nüüdses kui ka talvises raamatus on hulgaliselt fotosid. Need jäädvustavad lätlanna peres karupoeg Ilzï‚§te kasvamist peopesasuurusest abitust imikust metsade valitseja mõõtu mesikäpaks. Ränik annab tekstis märku, et samamoodi kavatseb ta jätkata ka järgmises loomaraamatus.
|