Tema postipunkt asub Kauksis ja on igal tööpäevahommikul avatud kella 9st 9.30ni.

Kella kümne paiku jätkab Sirje Kauksist postiringiga, ja kui hästi läheb, on töö kella üheks tehtud. Nii kuus korda nädalas.

Kauksi on üks neist kohtadest, mis Eesti Posti kava kohaselt 1. novembriks reorganiseeritakse ehk eesti keeles öelduna suletakse.

Sirje on mitteametlikke teid pidi peatsete muutustega juba enne õiget aega kursis.

Reede hommikupoolikul, siis kui Eesti Postilt uuenduste kohta ametlikku teadet oodatakse, pole Sirjel uudise üle aega juurelda. Tal endalgi tegemist küll.

Nimelt jõudsid sel varahommikul Postimees, SL Õhtuleht ja Naisteleht ning tähitud kirjad ja kullerpakid Põlvasse õigel ajal kohale küll. Aga teise ringi tulijad nagu näiteks Päevaleht, Sirp ja Naised jäid hiljaks.

Niisuguseid asju juhtub.

Sirje ootab Põlvas tavaliselt viimase minutini, enne kui Kauksi poole sõitma hakkab. Tema peab kell üheksa postipunkti avama ja kaua viivitada ei saa.

«Ma ei taha, et mõni memmeke mul siin ukse taga ootaks,» ütleb naine kohusetundlikult. «Aga eks seda närveldamist jääb vist tulevikus nüüd natuke vähemaks!»

Närveerimist vähem

Kirjakandja peab silmas seda, et kui postipunkti enam ei ole, siis saab ta Põlvas kõik saadetised rahulikult ühes jutis ära oodata – ei pea närveerima ega kaks korda keskuse vahet sõitma.

Kuidas aga kõik muu pärast ümberkorraldusi laabuma hakkab, seda Sirje veel ennustada ei oska.

Uus kord on üldjoontes aga selline, et pärast 1. novembrit võib iga inimene postitöötaja enda juurde koju kutsuda. Ükskõik, kas on tal siis vaja makseid tasuda, perioodikat tellida, postipakki või rahakaarti saata.

«Aga kui mul on mõnel päeval 15 kojukutset, ja kui see päev on ka näiteks pensionide maksmise päev, millal ma siis kõike jõuan?» küsib Sirje, kartus hinges.

Sirje püüab ette kujutada, kuidas igas peres läheb oma aeg kõigepealt teretamise ja viisaka jutualustamise peale, siis selgituste ja toimingute peale ning lõpuks sellegi peale, kuni vanainimene oma rahakoti üles leiab...

Tegelikult meeldib Sirjele tema töö väga. Inimesed on lahked ja abivalmis ja töölkäimine hoiab vaimu värske.

Sirje kirjakandemarsruut on 106,3 kilomeetrit pikk. Kui millegi pärast kurta, siis käänuliste metsateede pärast, mis autot lõhuvad, seal on sügavaid roopaid ja põhjatuid lompe!

Sirje peab püüdma iga päev neid mööda sõites oma liisitud autot hoida, et see maksku mis maksab vastu peaks. Remonditund on kallis.

Selgub, et postipunktide töötajad ongi peamiselt ametis füüsilisest isikust ettevõtjaina ning peavad suutma kodanikele teenust osutades end ise ära majandada.

Paarilised elus ja töös

Kell on pool kümme läbi ja Sirjel on postipunkti sulgemise õigus käes. Ühtegi külastajat sel hommikul läbi astunud pole.

«No ega nad ei julge tulla – näevad, et Postimehe auto pargib küla vahel,» naerab Sirje. «Maainimene on ju aravõitu!»

Siis vaatab Valdur ukse vahelt sisse.

Valdur Pintsaar on Sirje mees ja tema esimene asetäitja, kelle naine on endale tolleks päevaks appi kutsunud. Kahekesi saavad nad postiringi kiiremini tehtud. Valdur sõidab, Sirje valib samal ajal lehed sülle valmis.

Sirje ja Valdur võtavad postiringi kahekesi ette mitu korda nädalas.

«Näiteks pensionide maksmise päevadel võidame nii tund aega,» selgitab Sirje. Ka Maalehe ja kohaliku lehe Koit ilmumise päevad on töörohked, sest Maalehte ja Koitu tellivad paljud.

Sirje laseb autol seisma jääda aga ka ühe talunurga juures, kuhu enam ammu lehti pole tellitud, ning paneb sinna raamatuklubi reklaamlehe koos jalanõude reklaamiga.

«Ikka inimesel midagi vaadata, kui kirja otsima tuleb,» ütleb ta hoolivalt.

Leevaku vahel on liikumist aga oi kui palju.

«Proua, teile on kiri!» hüüab Sirje ühele naisele tänaval ja ulatab läbi autoakna selle kohe kätte.

Ruudulise särgiga mees tuleb teisalt vastu ja küsib võru keeles, ega talle pruudilt kirja ole.

Sirje vastab samas keeles, et eks enne tule ikka pruudile ise kirjutada, küll siis ka vastus tuleb.

Üks vanem naine vaatab kirjakandjat lahke piguga ja küsib: kuda läheb?

Sirje vastab: «Hästi! Septembris ju jälle pinsipäev!»

«Jah, ongi sügis käes!» sõnab memmeke nukralt.

Ahtad ajad

Sirje Jõeäär on postitöötaja olnud kolmkümmend aastat.

Kui ta seitsmekümnendate teisel poolel alustas, töötas Kauksis kella üheksast viieni lahti olev postkontor ja tema oli selle kontori juhataja.

Ajad on aegapidi ahtamaks muutunud.

«Kui üks asi on nii vähe lahti, nagu see meie postipunkt – pool tundi päevas –, siis on see ju hääbumisele määratud,» ütleb Sirje nukralt. «Minu meelest oleks siiski võinud veel teisigi lahendusi kaaluda.»

«Kauksi jääb vaesemaks,» tõdeb ka Kauksi põhikooli direktoritoolil istuv Mooste vallavolikogu esimees Kaie Suits.

Tema sõnul ehitas vald Kauksi postipunkti kolm aastat tagasi oma kulu ja kirjadega nägusaks.

«Eesti Postilt pole me rendiraha küsinud – oleme mõelnud, et see on meie endi kodanike teeninduseks korda tehtud asi ja et las see siis olla!»

Kas miski või keski seni pool tundi lahti olevast Kauksi postipunktist tulevikus puudust tundma hakkab, seda näitab elu.