Nädalavahetusel võeti Tartu kesklinnas kõigevägevama nime suhu küllap veidi rohkem, kui too heaks oleks kiitnud. Raeplatsi täitsid trampliinid ja takistused, mille ümber kogunes hulganisti vaimustunud publikut.

«Ehmatas!» muljetas säravate silmadega Tatjana Vinogradova, kes tuli ekstreemsportlasi vaatama koos tütre Janaga. Kõrge, autolammutusest toodud minibussi katuselt kargas just tagurpidi saltoga alla Nikita Balanov. «Arsti pilguga ma tõesti vaatasin, et mis nüüd saab,» tunnistas Vino-gradova, kelle näolt ka väike hingevärin naeratust ei pühkinud.

Professionaalsed poisid!

Naised tulid üritust jälgima põnevuse pärast ja ehkki alles saabusid Raekoja platsile, jõudsid sportlased neile juba sügavat muljet avaldada: «Nad riskivad, on hästi treenitud, oskavad kukkuda ja ennast hoida.» Profid poisid ikkagi!

«Ei tea, kas vanemad tulid ka neile kaasa elama?» vaatas Vinogradova huvitatult ringi. Ta arvas, et kui temal oleks poeg, kes niimoodi üle pea hüppaks, oleks ikka väga hirmus vaadata küll. Enda kohta mõtles, et sellise asjaga hakkama ei saaks. Ei tahaks proovidagi, isegi kui oskaks.

Salto teinud Nikita Bala-noviga (16) koos hüppasid veel Ats Mölder (18), Mart Muru (17) ja Taaniel Uleksin (19), kes olid tulnud Tartusse kokku erinevatest Eesti otstest. Üritusel pakkusid nad publikule vaatemängu, hüppasid igasugustest võimalikest ja võimatutes kohtadest üles ja alla ning viskasid saltosid.

«Tegelikult tegeleme parkour'iga,» selgitas Taaniel. «Siin parkour'i ei tee, lihtsalt kargame ringi.» Rahvale showvärk ju meeldib.

Võimas üritus

Parkour on ümberpaigutumise kunst, kus inimene liigub punktist A punkti B võimalikult kiiresti, kasutades ära ettejäävaid takistusi. Just parkour'i kaudu poisid sõpradeks saidki ning nüüdseks on nad sellega tegelenud kolme aasta ümber.

«Sama asi, miks mõni tegeleb MTB-ga, mõni rulaga,» põhjendab seltskond ala valikut. «Et ennast arendada, füüsiliselt ja vaimselt ka.» Rattasõiduga võrreldes annab parkour palju rohkem vabadust, sest joosta saab igal pool ning muud varustust peale heade jalatsite tarvis ei lähe.

Ekstreemspordifestivali kohta jätkus hulljulgetel vaid kiidusõnu: «Väga võimas üritus on, palju on vaadata!»

Võistlejaid tuli Extreme Battle'ile kokku üle kolmesaja, kohalikule eliidile pakkusid konkurentsi tegijad kõikidest naaberriikidest ning ka Norrast, Inglismaalt, Sloveeniast ja Leedust.

Märt-Martin Märtson (16) Tallinnast

Ei, ei, raputas rattur pead, kukkumist ei karda. Ta rõhutas: pead olema kindel, et suudad seda, ja siis ei kuku ka. Midagi hullu ta ette ei võtakski. Rattatrialit peab ta üritusel esindatud aladest kõige soliidsemaks, kus pole nii, et teksapüksid jalga ja hüppesse. Selle puhul tehakse enne venitusi ja soojendust. «Mulle meeldib, et on inimesi, kes teevad selliseid asju ka,» kommenteeris ta Extreme Battle’it. «Et ei ole ainult suusatamine.»

Maarja Manglus (15) Tartust

Et ekstreemsportlaste hulgas on õrnema soo esindajad ikka suures vähemuses, püüdis tüdruku tegevus nii mõnegi mööduja pilgu. Olen juba harjunud, et inimesed vaatavad, kuidas sõidan, rääkis Maarja. Tema astus võistlustulle elus esimest korda, sest rulatanud on ta suhteliselt vähe. Esimese rula omanikuks sai ta kümneaastaselt: «Kaks kuud jändasin ja siis varastas keegi ära selle.» Nii jäi tegevus tollal soiku, kuni ta aasta eest uuesti rula võttis.