| «Nagu vanad roomlased ütlevad: kui tahad rahu, siis ole valmis sõjaks,» lausus SEB Ühispanga 1. Tartu rulluisumaratoni meditsiiniteenistuse juht Tiit Piiskoppel pärast viimase sõitja finišeerumist. Kõige hullemaks valmis olnud kiirabitöötajad pidid haiglasse viima kaks sõitjat, kellest üks läks küünarluuvarre murruga operatsioonilauale ja teine pimesoolepõletiku kahtlusega haiglasse. Sadadest sõitjatest pöördus meedikute poole abi saamiseks ligikaudu 60 inimest – enamasti villide ja marrastustega, mis on sellel alal tüüpilised. Piiskoppel leidis, et siinjuures peab tänama eelkõige sõitjaid, kes sõitsid väga mõistlikult. «Ei olnud hambad risti hullamist tee peal,» jäi meditsiinijuht esimese rulluisumaratoniga rahule. Lõpuvõitlus Rahvasportlased nautisid rulluisusõitu, kuid eliitklassis käis tihe rebimine finišijooneni. Alles pärast selle ületamist oli selge, et esimese rulluisumaratoni võitja on Tallinnast pärit Danila Ruusu, kes treenib Soome meeskonnas. Teise koha sai suur favoriit Kert Keskpaik. Ruusu jäi sõiduga väga rahule, kuigi mõtles pärast, et ehk oleks võinud ka vahepeal vedaja rollis olla. Terve teekonna Keskpaiga taga sõitnud võidumees kiitis tuulist ilma, mis võimaldas taktikamängu. Lapsega kodus Naiste parim – Lõuna-Eestis sündinud Enel Kõrva – elab praegu Tallinnas ja on kaheaastaseks saava lapsega kodus. Üldarvestuses 13. koha saanud naine rulluisutab hobi korras. «Kui hobi läheb hästi, siis seda enam sa treenid,» teadis ta. Siia tuli ta kindla eesmärgiga – hästi esineda. «Suutsin meestega päris hästi sammu pidada. Ma ise väga palju tööd ei teinud, kuna tuul oli nii kõva. Kui hakkasid ette minema, siis oli selline tunne, et seisad lihtsalt koha peal,» kirjeldas kiireim naine. «Rada ja alfalt olid väga head. Nii hea asfaldiga pole sellel aastal olnudki ühtegi sõitu,» lisas Kõrva.
Inglid Epp, Merike ja Helen 38 km Loodame jumala armule ja teenime selle välja ilusti. Sport on ikkagi new retro ja seda peab rõõmuga võtma. Ärge kaotage seda rõõmsat meelt, verd ja pisaraid saab niigi. Uisutamine on meie lemmikala. Aga meil on veel üks lemmikala – ekstreem. Viimasel ekstreemil selgus, et meil tuleb male kõige paremini välja. See on Eesti seiklusspordi sari – neli võistlust, üks öine. Seal olime samasugused ja keegi ei uskunud, et me tuleme pärast 12 tundi metsast välja oma kostüümides. Aga tulime. Jaan Moorits 38 km Pärnu Olen esimese suusamaratoni sõitja, see toimus 1960. aastal jaanuarikuus. Startisime Emajõe jäält. Alguse sai maraton mul sellepärast, et maratonirada sõitis minu sünnikodu hoovist Matu külje all läbi. Sellepärast olen ka praegu siin, et tahaks esimest maratoni sõita. Aga suusamaratone olen sõitnud 27 korda. Suhted rulluiskudega pole eriti sõbralikud. Juhtub, et lööb omasid. See on niisugune asi, et alles käisin Soomes sõitmas rahvusvahelisel sõidul (näitab arme põlvel – toim). Ei lähe võitma, vaid läbi sõitma. Meeleolu on äge! Hillar Kaeval 16 km Jõgeva Vanasti ma sõitsin päris metsalangetaja kiivriga. Aga kui seda üritust ei proovi, siis ei tea – kihvt on. Õppisin teises klassis uisutama. Suusatamisega on asi juba täitsa jamaks läinud. Keegi ei taha külas rada teha, sest nii vähe on seda talveaega. Uisutada saab, sest nüüd on igal pool asfalt. Üheksakümnendail oli vahe sees. Peipsi uisumaratonil ei käinud, sest see tundus üksluine – mida sa uhad seal jää peal. Aga maavanem paneb ees ja siis peab terve maakond takka panema. Tõsiselt. See on praegu ka – peaminister sõidab. Jumaluke, siuksed asjad innustavad. Andrus Ansip 38 km Tallinn Ma loodan pikka iga sellele üritusele ja rohket osavõttu. Füüsilist pingutust nõuab see eelmistest ilmselt kõige vähem ja on kõige ohtlikum. Möödunud aastal tuli mul hooaja peale 1200 kilomeetrit kokku, tänavu on 750 sõidetud. Selle rulluisutamisega on nii, et ta on hästi mugav ja ei pea palju ette valmistama. Võrreldes rattasõiduga on ettevalmistusaeg Tallinnas palju väiksem: paned korteris uisud jalga, lähed liftiga tänavale ja juba oledki tee peal. Silja Lõhmus 16 km Tartu Harjumusest tulin. Olen aastaid teisi neliküritusi teinud. Ilmselt seda päris nii ei tee, et pole üldse uisutamas käinud. Mõnda muud asja võib nii ka teha, et lähed ja jooksed selle 10 kilomeetrit läbi, aga uisutamist tuleb ikka treenida mõned korrad. Rada oli mõnus. Mõnel pool, kus autod on naelkummidega natuke lõhkunud, oli krobedamat asfalti. Muidu oli täiesti tipp-topp. Kui tahtsid siledamat, siis sai rohkem tee ääre poolt minna. Seal ei olnudki punti vaja, et kukkuda. Üksikult tulid ja kukkusid. Endal õnnestus püsti jääda.
Kas Teate
> Loe edasi |
kõik galeriid
