Kui te 11. jaanuaril 2001 andsite volikirjad president Lennart Merile, ütlesite, et Venemaa riigipea on seadnud diplomaatidele üheks eesmärgiks avardada sõprade ja partnerite ringi. «Ma arvan, et see ring võiks eelkõige sisaldada meie naabreid, kaasa arvatud Eestit,» sõnasite toona. Kas lubadus on täidetud?
Raske öelda... Üldistelt – jah. Arvan, et olukorra areng ja samuti meie tagasihoidlik panus on soodustanud suhete tihenemist kõigis valdkondades, ka majanduses ja kultuuris.Mis puudutab poliitikat, siis see on muidugi eri jutt. Kui ma viis ja pool aastat tagasi Eestisse tulin, oli siinsetel ettevõtjatel Venemaa vastu selline üldine – bisnisele täiesti normaalne – huvi, et hea oleks pääseda idaturule, et teenida suuri kasumeid. Kuid oli ka ettevaatlikkust, lisaks muidugi poliitilised eelarvamused. Nüüd aga liigub kõik tõelise läbimurde suunas. Eesti majanduse tulevikuedu on paljuski seotud ka idanaabriga, idatransiidiga. Siiski, kas Eesti on nüüd Venemaa sõprade ja partnerite ringis? Teate, me oleme poliitikas loobumas emotsionaalsetest sõpradest ja kuumadest suudlustest. Aga sõnad «partner» ja «partnerlus» mulle tõesti meeldivad. Ja partnerlus kahtlemata kasvab ning lõppude lõpuks saame üle ka mineviku jäänukilmingutest. Te räägite mineviku jäänukilmingutest, aga just minevik meid lahutabki, õigemini minevikust erinev arusaamine! Räägin nii avameelselt nagu suursaadikuna saan. Mulle näib, et neid ajaloolisi eelarvamusi on rohkem Eesti poolel ja Moskva on enam valmis tulemuslikuks dialoogiks kui Tallinn. Eestlastele meeldib öelda, et nad on valged, pehmed ja karvased. See on väga hea iseloomujoom, mis on omane mitte väga suurtele rahvastele. Kõrge enesehinnang, suurepärane, ent sellega käib kaasas positiivsete omaduste kerge ülerõhutamine. Palun uskuda, et armastan eestlasi ja Eestit. Kuid aeg-ajalt on siin märgata ennasthävitavat eneseupitamist. Lähtudes sellest, näibki mulle, et Eesti poolel on eelarvamusi palju rohkem kui Venemaal. Olete rääkinud, kuidas tudengipõlves käisite sageli Tallinnas. Kuidas te toona Eestist aru saite? Me armusime Eestisse. Pärast esimest siiasõitu tulime 20-25 korda tagasi. Segunesime kohalikega, kelle seas oli nii eestlasi, venelasi, usbekke, juute... Olime tudengid ja maksimalistid, rääkisime ja vaidlesime Eesti tulevikust, 1940. aastast, kui õiglane oli Eesti liitmine NSV Liiduga... Teie arvamus 1940. aastast? Suursaadikuna võin teile öelda ainult ametliku seisukoha. Vabandage banaalsuse pärast, aga ajaloolistest sündmustest saab rääkida, lähtudes tollest ajaloolisest olukorrast ja tolle aja õigusruumist. Seal oli paljutki, ka halba. Midagi uut ma siin teile ei ütle. Keeraksin jutu teises suunas. Kas te teate, kuidas me ootasime Venemaal nii Eesti teatreid kui Eesti kirjanikke, näiteks Enn Vetemaad. Ootasime iga nende uut jutustust, muudkui uurisime, kas on juba midagi ilmunud. Neli rubla ja 80 kopikat maksis siis rongipilet üldvagunis. Ja pudel viina 4.12. Võtsime sõbraga kaks piletit, kaks viina – veidi üle 15 rubla ja sõitsime Tallinna. Ööbisime Musumäel, kaks tundi tukkusime pingil. Sest Tallinnas polnud võimalik hotellikohta saada, isegi Moskvas oli see lihtsam. Kas on kerge olla Venemaa suursaadik Eestis? Ei, ei ole kerge. Miks? Venemaa saadik ei ole kerge olla ükskõik millises riigis, kuid on maid, kus see on keerulisem. Eesti sealhulgas, samuti SRÜ riigid. Seal ja siin lisandub saadiku rutiinsetele kohustustele diplomaadile täiesti tavatu kohustus hoida suhteid venekeelse kogukonnaga ja vaadata, millised on asukohamaa suhted selle kogukonnaga. Lisaks on vajadus arendada tavalisi riikidevahelisi suhteid, võttes järjest maha minevikust pärit vastuolusid ja eelarvamusi, vastastikuseid eelarvamusi. Ja veel. Geostrateegilise asendi tõttu erinevad Venemaa suhtumine Eestisse ja Eesti suhtumine Venemaasse. Kuidas me ka ei räägiks, et kõigisse tuleb suhtuda ühtmoodi, siis vaadake Venemaa ümbrusesse – Eesti, Türgi, Läti, Hiina... Eesti jaoks on Venemaa 90 protsenti idast, sest teisi pole, lisaks see «Vene faktor». Venemaa jaoks on Eesti üks väga paljudest välispoliitika teguritest. Üks väiksematest? Nii ei ütleks. Sõnaksin pigem, et üks tõsistest, tähelepanu nõudvatest teguritest. Aga Venemaa Eestile... Muudkui arvatakse, et sealt lähtub oht... Vabandust, aga teie sõjalennukid lendasid veel hiljuti üle Eesti õhupiiri! Rääkisin alati välisministeeriumis, et on halb, kui meie lennukid nii lendavad, ja neid juhtumeid tuleb uurida. Kuid see pole põhjus nimetada Venemaad agressiivselt meelestatuks. Kallid sõbrad, Eesti astumisega NATOsse – maailma kõige rahumeelsemasse sõjalis-poliitilisse allianssi – olukord muutus. Jah, me vähendasime oma relvastust siin piirkonnas ja Vene Balti laevastik on praegu seitsmes või kaheksas siin, aga maailm on tehtud nii, et iga jõud tekitab vastujõu. Subjektiivselt on see väga kasulik – hakkas arenema meie peaaegu mahajäetud sõjatööstus, sest millised laevad ja raketid nüüd tulevad! 1990. aastate romantika lainel tundus, et Venemaa vajab armeed, mis oleks ehk veidi suurem Eesti praegusest kaitseväest, sest oleme ju kõigiga sõbrad ja muudkui sõidame maasturitega üksteisele külla, kui aga ehitame head teed, siis veel paremate autodega. Kas Venemaa kardab NATOt? Venemaa ei karda NATOt. Kartmise ajad on möödas. Kuid siin kehtib Reagani (USA ekspresident – toim) lausung: usalda, aga kontrolli. Pluss vene inimese psühholoogia. Mitmel korral on meile läänest, sealhulgas Baltimaadest, tulnud kohutavad sõjad. Ja kuidas te meile ka ei räägiks, et NATOs istuvad suurepärased inimesed, et kindralitel on niisama pagunid õlgadel ja nende tankid ei olegi terasest ja raketid on kartongist, on need päris tankid ja päris raketid. Miks need on olemas? Rääkige, palun! Revolutsioonilise romantika järel saabub alati kainenemine. Kiiresti raiutakse revolutsiooni juhtidel pead ja taastub normaalne riik. Nagu praegu Venemaal? Venemaal toimub praegu ehk esimest korda tuhande aasta jooksul väga tõsine demokratiseerimine. Seejuures oleme me demokraatiast veel kaugel. Nagu ka teie. Me mõlemad oleme väga noored demokraatiad. Mulle näib, et NATOst ja Venemaast rääkides vaidlete te vastu oma järeltulijale Nikolai Uspenskile, kes paari aasta eest ütles: Venemaal on ainulaadne olukord, sest pole ohtu läänest? Tähendab, ma selgitasin valesti. Otsest ohtu muidugi ei ole. Mitte keegi Saksamaal, Prantsusmaal, Inglismaal või Lätis ei ütle: lähme, tungime (Venemaale – toim) kallale. Kuid lugege mõningate Eesti asutuste dokumente, näiteks luure või propaganda vallas. Keda seal nimetatakse esimeseks vastaseks? Las ma teen ametliku avalduse: sõjaohu oleme jätnud endast väga kaugele. Ent selleks, et meie maailmas vastu pidada, peab Venemaa olema kindlasti tugev. Te ehk mõistate, mida tähendaks nõrk Venemaa Eestile? See tähendaks eliidi ja masside ettearvamatut käitumist. Eestile on oluline, et Venemaa oleks tugev, demokraatlik, võimas ja ettearvatav riik. Demokraatlik ja ettearvatav, mida siin ka ei kirjutataks, et Venemaa demokraatia ei lähe õiget teed. Me käime seda teed esimest korda, Venemaal pole ju kunagi demokraatiat olnud. Kuhu läheb Venemaa? Inimesed hakkavad naeratama. Jah, probleeme on kuhjaga, küsimusi veel rohkem, kuid riik... Venemaa keskendub. Nii oleks täpne öelda. Majandus läheb ülesmäge, kultuuris on toimunud suisa lahtitõuge. Kes juhib Venemaa välispoliitikat? President. Aga välisministeerium? Annab presidendile soovitusi kõigi päevakajaliste ja kaugemate probleemide kohta. Meie roll on võrreldes NSV Liidu ajaga oluliselt tõusnud. Mõnede teiste osa on aga langenud. Julgeolekunõukogu on muidugi oluline. On armee, on luurekogukond, kes annavad loomulikult oma soovitusi. Aga suursaadik? Ma ei nõustu nendega, kes ütlevad, et saadiku roll on tähtsusetu. Ma ei suurendaks midagi, kuid ka ei pisendaks. Saadiku roll on olulisem kui enne, tema arvamust on hakatud rohkem kuulama ja arvestama. Seda rolli ei saa ka üle tähtsustada, sest üha enam määrab otsuseid nn teaduslik-poliitiline lähenemine. Näiteks piirilepingud. Kas Moskva küsis teie arvamust, kui Eesti parlament lisas ratifitseerimisotsusesse ajaloolised viited? Ja mis nõu andsite? Asi on selles, et enne kui anda soovitusi Moskvale, andsin ma – rikkudes poliitilist korrektsust ja kõiki protokollireegleid – nõu kõigile tuttavatele riigikogu liikmetele: ärge tehke seda. Helistasin ja palusin neid, et oma pisikeste poliitiliste eesmärkide nimel – lähenemas olid vist kohalikud valimised – ohverdate te rahvuslikud huvid, milleks oli (Eesti-Vene – toim) piirilepingute ratifitseerimine. Aga piirilepingute teksti ju Eesti parlament ei muutnud! Miks Venemaa solvus? Kui inimesed räägivad läbi ja midagi teineteisele lubavad ning hiljem... Välisminister ei lubanud ju midagi parlamendi eest. Olin ise tunnistajaks, kui teie parlamendi väga kõrge poliitik ütles Vene riigiduuma väga kõrgele poliitikule, et kõik on korras ja (piirilepingute – toim) ratifitseerimine ei tekita mingeid täiendavaid ajaloost nopitud probleeme. Milline on nende lepingute edasine saatus? Vaja on kahte-kolme lisa-aastat. Mõistus võidab nii teil kui meil. On vaja päästa nägu nii teil kui meil, meil vähem. Kindlasti lahendatakse see probleem nii, et piinlik poleks Eestil ega Venemaal. Meil ju pole siin suuri vastuolusid, muidugi kui sinna ei lülitata poliitilisi momente. Miks te nii väga kardate ajalugu? Me ei karda midagi. Me tahame, et juriidiliselt oleks kõik korrektne. Piirilepinguid ei kirjutatud kuus-seitse aastat alla. Miks? Välisministeerium oli valmis seda tegema, riigiduuma aga ei olnud. Meil polnud vaja parlamendipoolseid süüdistusi, et miks välisministeerium sahkerdab nende või teistega. Mõelge nüüd... 18. oktoobril 2004 ütlesite intervjuus, et Eesti presidendi Moskvasse viidud ametiraha tagastatakse «päris kiiresti». Peaaegu kaks aastat on möödas. Kaua veel? Vabandage, kallid lugejad. Rohkem ei oska ma öelda. Uskuge mind – püüan teha kõik, mida suudan. Siin pole poliitikat, ajalugu, soovi Eestile halba teha. On... Vene bürokraatia, kui pehmelt öelda. Eestist lahkumise järel hakkan välisministeeriumis tegelema ajaloo ja arhiivide küsimusega, ei jäta Eesti probleeme, nende hulka kuulub ka teie presidendi ametiraha. Millisena näete valitsustevahelise komisjoni tulevikku? Niisugusena, mis mängiks Eesti-Vene suhete arengu kõikide valdkondade kujundamisel otsustavat osa. Teie arvamus pronkssõdurist? Pronkssõdur peab seisma. Seal, kus ta seisab. Teate, miks? Sest Tõnismäes peegeldub ühiskonna lõimumine. Lugesin teie ajalehest ühe Eesti küllalt tuntud poliitiku arvamust, et «Öine vahtkond» on Moskva käsi. Ütlen ametlikult, et ei tea siiani isegi paljude nende nimesid. See on tõsi. Meie ei ole kedagi sinna platsile kutsunud, see oli tõesti inimeste vaba tahte avaldus. Mulle on öeldud, et võiksin nendega kohtuda. Keeldusin. Nii kui kohtuksin, öeldakse ju kohe: Vene saadik annab «Öisele vahtkonnale» instruktsioone. Kes on Venemaa sõbrad Eesti sisepoliitikas? Kummaline küsimus... Jumal tänatud, sisepoliitikas ei ole meil vennalikke parteisid ja me ei loo ka ise teistes riikides mingeid parteisid. Üks esimestest (Venemaa eelmise presidendi – toim) Boriss Jeltsini allkirjastatud seadustest keelas välismaa parteide rahastamise. Võin teile silma vaadates kinnitada, et Venemaa ei rahasta ega ole rahastanud ühtegi Eesti parteid. Teine asi, et võivad olla eraettevõtjate huvid, kuid seda ei suuda lõpuni kontrollida ükski valitsus. Kuid Venemaale ei ole ju ükskõik, millised parteid saavad riigikogusse ja kes on Eesti president? See on loomulik, samamoodi jälgib ka Eesti tähelepanelikult, millised jõud tulevad Venemaal võimule ja kes saab Venemaa presidendiks – kas pistrik või demokraat. Kui palju meie suudame siin midagi mõjutada? Mõjutamine väljastpoolt oleks halb, areng peab kulgema nii, nagu see konkreetses riigis tema sisemiste hoobade tõttu kulgeb. Siis saame oma huve kaitsta isegi paremini kui kedagi toetades või upitades. Nagu te mõistate, kirjutavad saatkonnad oma välisministeeriumile väga palju materjale. Eesti sisepoliitikast kirjutame me praegu väga harva, välispoliitikast aga sageli. Mis juhtub, kui Eesti annab (tšetšeenide esimese presidendi lesele – toim) Alla Dudajevale kodakondsuse? Kodakondsuse valik on inimese loomulik õigus. President Putin kutsub venelasi Venemaale. Kui palju teie arvates Eestist läheb? Väga vähe. Ütlesin seda ka Moskvale. Tähendab, nad on siin rahul? Küsimus on – vabandust – väga primitiivne. Inimesed elavad siin neljandat-viiendat põlvkonda. Venelastel on kodumaast ju kahetine arusaam: üks on suur Venemaa ja Puškin, kellelgi ehk isegi Stalin või Gorbatšov ning teine on väike kodumaa – Eesti. Ei saa unustada ka pjedestaalilt tõugatud Karl Marxi. Kui te siin ikka toidate paremini oma peret, miks siis joosta tundmatusse. Kes sõitis majanduslikel, patriootlikel, hariduslikel põhjustel Venemaale, on seda juba teinud. Neid oli minu arvutuste järgi 100 000, osa – umbes 25 protsenti – sõitis läände. Kuidas kasutab Venemaa tulevikus energiakangi Euroopa suunas? Ei kuidagi, kinnitan teile. Tegeledes poliitikaga, peab olema ikka väga rumal inimene, kui ei mõista, et see oleks kahe otsaga kepp, mille üks ots virutab talupoja ja teine varem või hiljem mõisahärra pihta. Meile ei ole seda vaja. Lõpetame positiivselt. Kas Eestis on midagi, mida Venemaa võiks eeskujuks võtta? Jumal küll, väga palju! Esiteks pangandus. Pangareform tehti teil briljantselt ja see on üks praeguse majandushüppe põhjusi. Venemaa on siin tõsiselt hilinenud. Vaadake oma laenusüsteemi, liisinguid... Edasi. Tallinna ja provintsi vahel on küll erinevus, aga mitte nii suur nagu Venemaal. Lähed teie omavalitsuste hoonetesse ja näed kohe, et seal on võim, mitte küll marmorsammastega, aga kõik on puhas, viisakas, inimesed istuvad arvutite taga. Üleüldse teie arvutiseerimine! Vaatamata sellele, et armastan Moskvat meeletult, olen Tallinnas vähem pinges. Ja kui hõrgutavad on Eesti küpsetised, isegi Pariisis pole selliseid, uskuge. Ning teie võrratud pirukad ja milliseid lillekimpe oskavad siinsed floristid teha! Millise soovituse annate uuele Venemaa suursaadikule Nikolai Uspenskile? Soovin talle kannatlikkust, et leida teineteisemõistmist ja kokkupuutepunkte isegi siis, kui need tunduvad väga kaugel olevat. Ta hakkab tööle suurepärases ja huvitavas riigis. Konstantin
Provalov • Sündis 1949. aastal • 1972 lõpetas Moskva Rahvusvaheliste Suhete Instituudi • Töötas mitmes Aasia riigis ja NSV Liidu / Venemaa välisministeeriumi peamajas • 1996 tõusis Vene välisministeeriumi peasekretäri asetäitjaks • 11.01.2001 andis president Lennart Merile üle oma volikirjad • Eestist lahkumise järel jätkab tööd Vene välisministeeriumis, juhtides arhiivi ja ajaloo valdkonda • Abielus, kaks poega • Hobid: teater, lugemine, kulinaaria, loodus |
kõik galeriid
