Kujutage ette, et ma ei tea lastest midagi, üritan vestlust sisse juhatada. Kaks noort ema (kolmandaga polnud võimalik samal päeval vestelda) mõtlevad hetke, seedivad mu lauset ning purskavad kui üks mees naerma. No seda pole küll eriti raske ette kujutada!Kõike ausalt ära rääkides võin öelda, et tunnen kõiki kolme juba pikka aega, ent viimastel aastatel oleme vähe läbi käinud. Ei ole nagu neid ühiseid teemasid enam. Inimest, kellel pole lapsi, ei huvita ju laste kakaprobleemid! Kuid mammad isekeskis võivad sarnastel teemadel rääkida tunde. Nüüd, ühel kenal päikesepaistelisel pühapäeval, proovin ennast kurssi viia noorte emade eluga. Silmaringi laiendamise mõttes või nii. Asi pole üldse hull Mändide all vilus, minu vastas istuvad Maive Teder (20) ja Merli Trolla (22). Istuvad ja joovad kuuma kakaod. Mulle kakaod teha ei viitsita. Ja nõuavad, et oma küsimustega kähku pihta hakkaksin. Alustan ebalevalt (no tõesti ei tea lastest midagi!) Eee... kas kujutasite sellist elu ette enne lapsesaamist? Merli seletab, et esimesed üheksa kuud lapseootust on hästi huvitav ja lahe, aga tegelikult ikka ei tea, kui rasked ajad ees on. Rasked ajad, kuid mitte ületamatud. Maive seevastu mõtles ja muretses sünnituse, mitte edasise elu pärast. «Aga ütlen ausalt – kuigi sünnitus just kerge ei ole, pole see pooltki nii hull, kui räägitakse,» väidab ta. Lapse edasine kasvatamine tuleb samuti paljuski loomulikult, ei ole tarvilik asju ette keeruliseks mõelda. Kadi Markvard (21), kellega järgmisel päeval rääkisin, ütles samuti, et kui rasedusest teada sai, oli ärevil ja õnnelik. Tal möödus rasedus lihtsalt, suuri hädasid polnud, kuid sünnitusel tekkis hirm. Erinevalt teistest polnud tal meest kõrval. Esimesel ööl kodus kartis ta nii hullusti, et punus koos lapsega, nii kiiresti kui jalad võtsid, vanaema juurde. Sealt edasi läks lihtsamaks ja Kadi kinnitab teiste sõnu: «Asi pole nii hull, kui hirmutatakse!» Ei kahetse midagi Kõikidest emadest õhkub enesekindlust, kui nad räägivad, et ei kahetse kuidagimoodi nii noorelt lapsesaamist. Kui noorelt, arvutage ise – Maive tütar Anne-Liisa saab augustis kolmeaastaseks, Merli poeg Markus ja Kadi poeg Raimo on kahesed. Teistele noortele emadele soovitakse üksmeelselt jõudu ja jaksu. Karta pole vaja, kuid kindlasti tuleb valmistuda emarolliks 24 tundi ööpäevas. Ning igapäevaelu muutub täielikult. Muidugi, kui lapsele on hoidja võtta, ei takista keegi pidudel käimast. Aga pidudel ei tahagi enam käia, sõnab Maive, ja küsib suurte silmadega: «Tead milline närvihaige ma olin, kui kaks päeva Lätis käisin ja helistada ei saanud?» Aga lastega on lõbus, nad üllatavad igal hetkel. Esimene samm, esimene sõna... Mis sõna oli esimene, küsin, ja tunnen end kole tobedasti: «Emme! Issand jumal, muud saab olla või?» Karvased vaarikad Viin jutu suvele. Ons lapse kasvatamises mingit vahet ka, kas suvel või talvel? Natuke ikka on. Talvel on kõige tülikamaks tegevuseks lapse riidesse toppimine ja selle nurga pealt on suvi vabaduse aeg. Laste jaoks tähendab suvi vett. Järvevett. Vannivett. Palju vett. Merli naerab poja veehullustust: «Ise ei saagi ujuma minna, poiss kõnnib järel – endal vaat et vesi üle pea juba, aga tema ikka kõnnib edasi!» Kadi poiss olevat käpuli roomates vee poole putku pannud, nii et põlved katki. Ja sihtmärgini ta jõudis. Maive vaidleb vastu ja ütleb, et talle lapsega meeldib talv suvest rohkemgi. Kelgutada saab ju! Suve lemmiksuupisteks on kahtlemata marjad. Maasikad, mustikad, vaarikad... Kadi räägib hästi toreda loo poja esmakohtumisest vaarikatega: «Võttis karbist ühe näppude vahele ja viskas kohe tagasi – pähpähpähpähh! Karvane!» Koduvaarikad ongi sellised karvasemad, ja vot ei söö. Lahendus oli lihtne: poja tegi suu lahti ja emme viskas marja sisse. Niimoodi need noored emad leiutavadki – kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. |
kõik galeriid
