Kolme aasta pärast suletakse nii Aardlapalu, Adiste, Räpo kui ka Valga prügila. Prügilate sulgemine ei tekitaks probleeme, kui 2001. aastal kavandatud Kagu-Eesti jäätmekeskus oleks asutatud ning juba praegu teenindaks kogu piirkonda nõuetekohane jäätmekäitluskeskus.

Kahjuks aga ei jätkunud viis aastat tagasi ühist meelt ning jäätmekeskus jäi tookord rajamata.

Tõsi, 2003. aastal Kagu-Eesti Jäätmekeskuse AS küll ligi 50 omavalitsuse koostööstruktuurina moodustati. Kuid projekti ulatust arvestamata ja õige arendajata alanud käitluskeskuse asukohavaliku tühistas riigikohus.

Seega on toimiva jäätmekeskuse rajamine takerdunud ehk tuleb alustada algusest. Ega seegi ainult halb ole, sest kiiresti arenevate lahenduste osas on nüüd enam valida ja rajatav keskus saab olla isegi uuenduslikum kui Pärnumaal (Paikusel) äsjaavatu.

Tõhus koostöö

Nii kaugemate maade kui ka juba Eesti mitmed head näited kinnitavad üht: tõhusat jäätmekäitlust saab korraldada ainult omavalitsuste tõhusas koostöös. Ilma selleta ei laabu ühegi suurema rajatise asukohavalik ega ole lootust saada ka tegevustele suuremat rahalist toetust, mis euroliidu raha abil hea projektiarenduse korral kindlasti võimalik oleks. Kas Kagu-Eestis koostöötahe puudub?

Toetuste saamine ei saa olla eraldi eesmärk, aga kõigi tegelike kulude kajastamine jäätmekäitluse arvetel ei rõõmustaks enamikku tarbijaist, sest nüüdisaegsete jäätmekäitlusnõuete täitmine maksab päris palju.

Kuivõrd Kagu-Eestis on hulganisti nii suuremaid kui ka väiksemaid omavalitsusi, kelle huvid ja vajadused on küll ka jäätmekäitluse osas erinevad, peab täna võtma tõsiasjana seda, et Aardlapalu, Adiste, Räpo ja Valga prügila lõpetavad ladestamise 2009. a juulis.

See, kas selleks ajaks või võimalikult kiiresti selle järel on loodud alternatiiv suletud prügilatele, sõltub kõigi ühiseist jõupingutusist.

Üks lahendus on muidugi vedu kauge maa taha, näiteks Paikusele, kuid arvestades kogu Kagu-Eesti praegust ladestatud jäätmekogust – ligi

60 000 tonni aastas –, oleks see päris keeruline ja kallis. Seega oleks vedamine pigem hädalahendus.

Ajakirjandus on juba kajastanud plaani korralda jäätmete ladestamiseelset töötlust Tartu kandis, esmapakutult Raadi lennuväljal (mis on küll üsna küsitav asukoht).

See võimaldaks ladestatavat jäätmekogust tuntavalt vähendada. Seejuures oleks võimalik eraldada plastijäätmed, mida saab ka põletada – seda aga ainult rangete ELi jäätmepõletusnõuete kohaselt, mis nõuab samuti suuri investeeringuid.

Samas kostab kriitikat ka ladestamiseelse kompostimissarnase töötluse vastu, kuivõrd jäätmekäitluse arengusuund on ju liigiti kogumine. Nii ongi, aga üks ei välista teist.

Kui praegusest piirkonnas ladestatavast 60 000 tonnist aastas suudetakse liigiti kogumisega eraldada kas või pool, oleks seegi tohutu edu. Kuid ka see eeldab jõulist regulatsiooni kohalikul tasandil, samuti tugevat järelevalvet ja vajadusel sanktsioone.

Liigiti kogumine

Siiski jääks ka liigiti kogumise järel üle poole kogusest jääkprügi, mis ikkagi on mõeldud prügilale – ja sellisena vajaks see veel eeltöötlemist, kui selleks on võimalusi.

Kui siiani nähakse põhilist probleemi selles, et ei ole nõuetekohast prügilat, siis tegelikult tuleks juba praegu näha jäätmekäitluse probleemi pigem selles, et ei ole ladestamiseks sobivat nõuetekohast prügi!

Praegu on veel sallitud «kõik kasti ja prügilasse»-jäätmed, kuid selline terviklahendus ei kesta enam kaua. Võimalik jäätmesortimistehas Tartus oleks igati põhjendatud algselt liigiti kogutud jäätmete järelsortimiseks, nagu seda juba tehakse Tormas, Väätsal, Pärnus ja ASis Ragn-Sells Tallinnas.

Täiesti sortimata segajäätmete mass-sortimine, mille näiteks on Tallinna jäätme-sortimistehas, on tuleviku-arengute suhtes küsitav.

Ka Tallinna sortimisteha-ses jääb sortimisjäägina üle 88% vastuvõetud jäätmetest, mis vajab ikkagi järelkäitlust mujal, enne kui seda saaks tulevikus üldse ladestada. Seega ei ole liigiti kogumine ja sortimistehased ning jääkprügi ladestamiseelne kompostimine kuidagi vastandlikud – vajalikud on mõlemad.

Otsustada tuleb koos

Niisiis, millised arengusuunad valida? Kas liigiti kogumise arendamine (millal, mida ja kui palju), järelsortimine, jääkprügi töötlemine enne ladestamist ja selle käigus või juba liigiti kogumisest jäätmekütuseks sobiva osa eraldamine koospõletusega sobivas energiarajatises (või ka hoopis olulise põhilahendusena nn masspõletuse arendamine)?

Pole kahtlust, et arengusuundade üle otsustamine eeldab kogu piirkonna omavalitsuste koordineeritud tegevust. Eraldi ei saavuta midagi head keegi.

Eraettevõtjatel pole garantiid investeeringuteks, kuna lõppeks sõltub olme- ja samalaadsete tavajäätmete käitlemisel palju siiski omavalitsustest. Kõik ei peagi toimuma «omavalitsuste õue peal» ehk kavandatava keskuse platsil.

Täiesti vastupidi, eraettevõtete kaasamine saabki olla oluliseks osaks terviklahendusest. Kuid ükski eraettevõte ei asenda omavalitsuste koordineerivat rolli – olulistes jäätmekäitlusküsimustes peaks jäme ots jääma neile.

Vahel öeldakse inimeste kohta, et kõike saab raha eest osta, välja arvatud tervist.

Omavalitsuste tähenduses kehtib see ehk sedapidi, et kõike saab osta, välja arvatud koostöötahet. See tuleb lihtsalt leida ning seejärel tuleb seda hoolega arendada ja hoida. Luik, haug ja vähk ei vea eraldi minnes jäätmekoormat kuhugi.