Hansapäevadeks on kõik praegused Väikegildi käsitöölised õmmelnud endale keskaja moe järgi rõivad ja peakatted. Esiplaanil Sirje Reinoja (paremalt), Hilja Sepp, Külli Laidla ja Airi Saago. Foto: Margus Ansu

Kõlab kuidagi muinasjutuliselt või põnevusfilmilikult, ometi on see tõepoolest nii olnud. 13. sajandi lõpul Euroopas levima hakanud meelelahutus jõudis tänu hansakaupmeestele ka siia, põhjapoolsesse Euroopasse.

Kõige varasemad teated papagoilaskmise kohta Liivimaal pärinevatki Tallinnast ja Tartust. Siinsedki kaupmeeste ja käsitööliste gildid olid euroopaliku meelelahutuse omaks võtnud, kinnitab keskaja põhjalik uurija, noor ajaloolane Anu Mänd oma raamatus «Pidustused keskaegse Liivimaa linnades».

Praegusaja inimesele kujuteldamatut papagoilaskmist kirjeldatakse nii.

Võistlejad lasksid ammu või vibuga väljaspool linnamüüri kõrge ridva või posti otsa kinnitatud linnukujulise märklaua pihta. Võitja oli see, kes linnu alla laskis. Parim laskja saadeti pasunapuhujate ja gildivendade rongkäigus läbi linna gildi majja, kus oli ette valmistatud pidusööma- ja joomaaeg.

Suur pidustus olnud keskajal ka suve sissetoomine ehk maikrahvi pidu – seegi on tänasele tavainimesele kauge pidustus. Maikrahvi ehk suvekuningat valiti linnast väljas lagendikul.

Valijaiks võisid olla kõrgema seisuse esindajad, kaupmeestest koosneva Suurgildi või rae koosseisu kuuluvad jõukad linnakodanikud, kes valisid endi seast välja jootusid korraldada suutva suvekuninga.

Tavakodanikud aga läinud metsa alla ja toonud sealt kaasa rohelisi puuoksi. Suures rongkäigus, kõrged isikud ratsutades ees, liiguti linna poole ja toodi suvi sisse.

Jällegi järgnenud gildimajas mitu pühapäeva kestev pidu jookide ja söökidega

Tallinnas on keskaegsed gildihooned ja nende pidulikud saalid säilinud ning järjest rohkem taastatakse neid oma ajastu näoliseks. Tallinna muuseumides säilitatakse koguni linnulaskmisvõistluse auhindu ja maikrahvi turniirivarustust.

Keskaegse Tartu linnakeha on hävitanud sõjad ja tulekahjud. Pole arhiive, pole gildimaju, pole tubade sisustust. Teame vaid gilditubade asukohti: Suurgildi hoone asus Gildi tänava lõpus, praeguse Kompanii 10 kohal, Väikegildi hoone ja krunt paiknesid Munga ja Lutsu tänava vahelises kvartalis, praegu Rootsi kuninga kuju taguse Munga 4 (ülikooli garaažid) kohal.

Tiiu Oja on Eesti Ajaloo Arhiivis Tartu gildide ja käsitöötsunftide pitsateid uurides saanud 17. sajandist kuni 19. sajandini kokku üle 64 Emajõelinnas viljeldud käsitööharu.

Ei usu oma silmi!

Ka Eesti Rahva Muuseumi varahoidlates talletatav veenab meid, et gildid, jõukad kaupmehed ja osavad käsitöölised ning nende seisuslikud rekvisiidid pole pelgalt põnevusfilmide kujunduselemendid, vaid tõepoolest kunagine ehe elu.

Valgetes kinnastes kätega, peaaegu hinge kinni hoides demonstreerivad muuseumitöötajad Evi Astel ja Riina Reinvelt – üks endine, teine praegune

ERMi peavarahoidja – kunagiste Tartu käsitöötsunftide lippe. Neid ei tooda mitte iga päev hoidlast välja, sest siid on valguse käes kerge lagunema. Lipukangas näib tõepooles kuidagi elutu, kuid tikandid kangal on säilitanud oma imeteldava värvierksuse!

Imetleme Tartu lukkseppade tsunfti 13. juuli 1857. aasta graveeringuga karikat, mille kaanel troonib uhkelt hõbedast lipp ja mille ümber võbelevad 29 hõbedast nimesilti.

Väikegildi kann aastast 1760. Tsunftide (toolitegijate, treialite, pagarisellide, tõllasseppade jt) ametikepid. Peekrid, kannud, küünlajalad. Kunagi omanikule mõnusaid tunde pakkunud piibud. Ja mis vaagen see veel on? Tuhataldrik vasest piibupuhastamise orgiga aastast 1792.

Kabuhirmus, tihedalt peavarahoidja kannul liigume hoidlas, kus mitmete raskete uste ja lukkude taga tallel tsunftide lauad-toolid ja ametilaekad.

Neid on nikerdatud, lukkudega, kirjatud või rohkete maalingutega. Viibime tõepoolest gildide-tsunftide maailmas, kuid kardame lõksu jääda – elektroonika reageerib igale hajameelsele uksesulgemisele või ettevaatamatule liigutusele väljakannatamatult lärmakalt!

Miks aga üldse üks uudishimulike pisiparv ERMi hoidlates ringi lendab?

Sellepärast, et Tartu Väikegildi taasasutajate rühm valib kõnekaid eksponaate näituse jaoks, mis mõne päeva pärast avatakse värskelt renoveeritud Väikegildi peahoones Lutsu 5. Näituse avamise päeval avab kogu Väikegild end linnarahvale justkui uuestisündinu!

Tartu Väikegildi on esmakordselt mainitud 1449. aastal. Gild ühendas neid käsitöölisi, kellele tõestatud ametioskused andsid õiguse käsitööd teha.

19. sajandi lõpul tegutsesid gildid ja käsitöötsunftid edasi rohkem seltskondlike organisatsioonidena.

Esimesed pääsukesed

Väikegildi ajaloolisse kvartalisse Tartus ilmusid taas esimesed pääsukesed 1990. aastal, kui keraamikud Piret Veski ja Kaido Kask avasid siin oma ateljee. Ajalooline Väikegildi kvartal äratas teistegi Tartu käsitöökunstnike tähelepanu. Seda enam, et tuntud riiklik kunstkäsitöökoondis Ars lõpetas oma tegevuse.

1996. aastal moodustus kvartalist huvitatud kunstnike algatusrühm. Pärimusliku kaitsepühaku järgi pandi tegevusobjektile nimeks Antoniuse Õu, 1999. aastal moodustati mittetulundusühing Antoniuse Gild.

Selle suve hansapäevade ajaks avatakse Antoniuse Õue väravad ja oma järjepidevuse taastanud Tartu käsitöömeistrite ühendus saab, tänu linnavalitsuse ja Phare toetusele, asuda oma missiooni täitma.

Õue siseneja märkab tellispõrandaga esindushoovi koos vabaõhuürituste lava, tantsupõranda ja vana müüri äärse vabaõhunäituste galeriiga. Väikegildi peahoones Lutsu 5 ja kõrval majades Lutsu 3 ning Jaani 6 on kokku 20 käsitöökoda.

Väikegildi saalis peamaja teisel korrusel saab tutvuda nö gildi saatuseloo materjalidega ning ajutiselt uudistada ka muuseumist laenatud esemeid, mis tõendavad: Tartu on tõepoolest üks vana ja väärikas linn!

Munga 8 hoovi jääb gildi turuplats. Õues on ka oma terrassikohvik (loodetavalt) hansalike söökide-jookidega.

Antoniuse Õue tegevjuht Inga Härson ja õhinal ajaloolise gildi jälgi ajav Hilja Sepp rõhutavad: me kanname küll keskajast pärit kutseühingu järjepidevust, kuid me arendame seda edasi.

Me oleme avatud ühendus. Meie juurde töökodadesse võivad tulla kõik käsitööhuvilised. Meie gildisaali võib kasutada erinevate kunstialade kursusteks, koolitusteks ja erilist õhkkonda vajavateks üritusteks (laste sünnipäevad, pulmad). Meie vabaõhulava ja tantsupõrand on avatud teatritruppidele ja muusikutele.

Ühendades Tartu kunstnikke ja käsitöömeistreid, toimime me siiski kui Tartu kunstikeskus vanalinna üha edenevas ja väärinduvas kultuurikvartalis.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5