Juunikuise Tartu võimsaim atraktsioon, kui kasutada moodsat kõnepruuki, on ülikooli lõpuaktused alma materi auväärses peahoones. See sündmus ei jää ainult aula sammaste vahele, vaid valgub tänavaile, täidab peahoone esise, kus õnnitlema tulnud pingsalt aknaist kostvaid tušihelisid kuulavad ning paremaid kohti hõivavad, et olla esimeste lilleandjate seas. Õnnitlused, kallistused, pildistamised. Nii on olnud aastaid. Aastakümneid. See on olnud traditsioon mitte ainult ülikoolile ja lõpetajaile endile, vaid tervele linnale. Meeleolu ja silmailu, mis ka välismaalasi ahhetama paneb.Aga nüüd on Tartu Ülikooli valitsus leidnud, et aitab küll, teaduskondade aktuste korraldamine aulas on tülikas, sellega tegelgu instituudid ja diplomeerigu oma bakalaureusi ning magistrante Toomel ajaloomuuseumi saalis. Hea veel, et teatava pidulikkuse pitseri vajadust tunnistatakse... Muidugi on ülikool varasemate aegadega võrreldes muutunud, diplomeidki on kahes erinevas kaalus, ent diplomid on need ikka, piltlikult öeldes kroon kas kolme- või viieaastasele õppetööle. Tõsi, ega see diplomi olemust muuda, kui lõputunnistus ka kusagil kabinetis pihku pistetakse, ent loobumine traditsioonist kipub olema märk hariduse avalikust allahindamisest. On siiski kiiduväärt, et tervelt seitse teaduskonda kümnest pole kiiresti tehtud uuendusega kaasa läinud ning korraldavad oma teaduskonnaaktuse ikkagi aulas. Ja kavatsevad seda teha edaspidigi. Tartu Postimees on kindlalt seda meelt, et Eesti vanima ülikooli lõpuaktused peavad jääma aulasse, jääma peahoonesse, sest mitte ühelgi teisel Eesti ülikoolil sellist ajaloo armust antud võimalust pole. Peahoone on olnud ülikooli süda ja on ta sümbol tänapäevani. Vähe sellest, ta on Tartu kui ülikoolilinna sümbol. Suured sõnad? Kui ülikooli peahoone õnnetul kombel 1965. aastal põles ja siis pikalt remonti jäi, said lõpetajad diplomid kätte linna erinevais paigus. Olid lilled, soengud, tualetid, tušš ja rektori käepigistus, aga ometi kahetsevad paljud tänapäevani, et sel suurpäeval ei saanud istuda peahoone kaunite lühtrite all, väljuda ta sammaste vahelt ja olla oma õnnega linnarahva silme all. Pealtpaista välistel asjadel on tegelikult sügav ja üle aegade püsiv sisu. Samuti sellelgi, et ülikooli ei juhi direktor või mänedžer, vaid rektor, akadeemiline isik. Instituutide juhid ja dekaanid on küll austust väärt inimesed, aga diplomi võiks lõpetaja saada siiski rektorilt või vähemalt prorektorilt. Traditsioon on kohustus ja selle täitmisega kaasuvad tülikad pisiasjad lihtsalt tuleb ületada. |
Kõik tänased
